Vikipeedia

Liblikalised: erinevus redaktsioonide vahel

Uuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 14. veebruar 2005, kell 13:15

'
'''Taksonoomia'''
Riik
Loomad Animalia
Hõimkond
Lülijalgsed Arthropoda
Klass
Putukad Insecta
Alamklass
Välislõugsed Ectognatha
Selts
Liblikalised Lepidoptera

Liblikalised on putukad, keda tuntakse kõige paremini. Lisaks arvukatele teadlastele ja asjaarmastajatele, kes neid entusiastlikult koguvad ja uurivad, paeluvad nad oma ilusate värvidega ka mittebiolooge. Vanas Roomas arvati, et liblikad tekivad taimede küljest lahti rebenenud õitest.


Pea

Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.


Tundlad

Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad.


Rindmik

Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud.


Tiivad

Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka seliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel kidaharjast pole.


Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju.

Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka lõhna (androkoniaal-) soomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid ning mille eesmärk on vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamine. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae).


Tagakeha

Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.


Imilont

Teiseks liblikaid iseloomustavaks tunnuseks on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imolont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Leidub siiski hulk liblikaid, kelle valmikud üldse ei toitu ning elavad vaid röövikuna kogutud energiavarude arvel.

Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega.


Arengutsükkel

Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult peale nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab tükk aega.


Suur- ja pisiliblikad

Maailmas on liblikaliike teada umbes 150 000. Eestis elab neid ligikaudu 2000 liiki. Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad.

Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt pisikeste mõõtmetega liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad ka inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad inimeste tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Nendest võiks nimetada õunamähkurit ja hernemähkurit, kelle väikesi röövikuid võib sageli leida vastavalt õuntest ja hernekaunadest ("õunaussid" ja "herneussid").

Jahuleedik elab peamiselt veskites ning toitub seal nisujahust ja jahusaadustest. Suvel oled ehk puudel märganud võrgendikoilaste röövikute poolt valmistatud valgeid võrgendpesasid, milles nad hulgakaupa sees elavad. Mõnikord on terve puu mähitud ämblikuvõrgu sarnasesse valgesse võrgendisse.

Vahaleedik elab mesipuudes ning toitub puhtast vahast. Massilise esinemise korral võivad nad põhjustada mesilasperede hukkumist. Üks Ameerikas elava leedikuliigi röövikud parasiteerivad laiskloomade karvastikus.

Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma.

Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid iseloomustavad laiad tiivad ja otsast paksenenud nuiakujulised tundlad. Ka päevaliblikate röövikuid võib sageli päevasel ajal kohata avalikult taimedel toitumas.


Eesti liblikaliste sugukonnad


Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Liblikalised&oldid=61932"