Röntgendifraktsioonanalüüs: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
19. rida:
Taani teadlane [[Nicolaus Steno]] (1669) alustas kristallide sümmeetria eksperimentaalsete uuringutega. Steno näitas, et tahkudevahelised nurgad on kõikide samast materjalist kristallide korral ühesugused.<ref name="mr1HO" /> [[René Just Haüy]] (1784) avastas, et kristalli kõiki tahke saab kirjeldada ühesuuruste ja samakujuliste klotside lihtsate ladumistega. Nendest teadmisest lähtudes andis [[William Hallowes Miller]] 1839. aastal kristalli tahkudele kolmest väikesest täisarvust koosneva tähise, mida kasutatakse [[Milleri indeks]]i nime all tahkude ja tasandite määramiseks ka tänapäeval.
1895. aastal, kui käis tihe kristallide sümmeetria uurimine, avastas [[Wilhelm Conrad Röntgen|Wilhelm Röntgen]] uue kiirguse.[[Röntgenikiirgus|röntgenikiired]].
[[Röntgenikiirgus|Röntgenikiirgus]] [[Polarisatsioon|polariseerus]] ning omas diskreetseid [[spektraaljoon]]i nagu [[nähtav valgus]]. [[Arnold Sommerfeld]]i laboratooriumis tehtud [[Youngi katse|ühe pilu eksperimendid]] viitasid, et röntgenikiirte lainepikkus on ligikaudu 1 [[ongström]]. Ent teadlaste seas puudus jätkuvalt otsustav üksmeel selle kiirguse olemuse kohta, sest tol ajal puudusid arusaamad kiirguse tekkimise põhjuste kohta. Aatomite ehitust selgitav teooria oli alles kujunemisjärgus ja puudus selge pilt aatomi sisestruktuuri ja selles toimuvate protsesside kohta.
Elektromagnetkiirgusele omaselt ei ole röntgenikiirtel ainult lainelised omadused, vaid nad käituvad ka aineliste osakeste ehk [[footon]]itena. [[Albert Einstein]] tutvustas footoni [[Fotoefekt|käsitust]] 1905. aastal<ref name="vu4lk" />
=== Röntgendifraktsioon ===
| |||