|
| Pilt = Félicien Rops.jpg
| Pildisuurus =
| Pildi info =Félicien Rops u 1880. aastal
| Sünninimi = Félicien Victor Joseph Rops
| Sünniaeg = [[7. juuli]] [[1833]]
| Sünnikoht = [[Namur]], [[Belgia]]
| Surmaaeg = {{Surmaaeg ja vanus|1898|8|23|1833|7|7}}
| Surmakoht = [[Essonne]], [[Prantsusmaa]]
| Rahvus = belglane
| Tegevusala = graafikakunstnik[[graafika]], [[ofort]], [[litograafia]]
| Kunsti õppinud =
| Kunstivool =
| Mõjutanud =
| Auhinnad =
|Tuntud teoseid="[[Pornocrates]]" (1878)}}
}}
'''Félicien Rops''' ([[7. juuli]] [[1833]] [[Namur]], [[Belgia]] – [[23. august]] [[1898]] [[Essonne|Essonnes]], [[Prantsusmaa]]) oli Belgia [[BelgiaSümbolism|sümbolistlik]] ja Pariisi nn ''fin de siècle''’i ajastu kunstnik.
Põhiliselt viljeles taRops [[graafika]]t, [[ofort]]i ja [[akvatinta]]t, kuid katsetas muidkika teisi graafikatehnikaid, alatesnäiteks [[litograafia|litograafiat]]st kunija [[Ofort|ofordinioforti]]. Ta joonistas ka karikatuure ja illustreeris raamatuid. Tema teoste temaatika on mitmekesine: eelkõige on ta tuntud erootiliste ja satanismi teemaga mängivate teoste poolest, kuid ta tegi ka ühiskonnakriitilisi ja looduspilte. Teda peetakse Belgia [[koomiks]]<nowiki/>i teerajajaks.<ref>{{Netiviide|url=https://www.lambiek.net/artists/r/rops_felicien.htm|pealkiri=Félicien Rops|väljaanne=Lambiek Comiclopedia|aeg=17. detsember 2020|vaadatud=25. veebruaril 2021}}</ref>
Ta joonistas ka karikatuure ja illustreeris raamatuid. Teoste teematika varieerub ühiskonnakriitikast ja looduse kujutamisest erootika ja satanismini.
== Elulugu ==
Félicien Rops sündis 1833. aastal Belgias Namuri linnas Nicolas-Joseph Ropsi ja Sophie Maubille’ ainsa lapsena. Pere oli jõukas, ta isa tootis sitskangast, mida kasutati kleitide ja pesu toormena.
Felicien Rops sündis 1833. aastal [[Belgia]]s [[Namur]]i linnas. Ta oli pere ainus laps. Isa Nicolas-Joseph Rops tegeles sitskangastega (sellest õmmeldi kleite ja ihupesu) kauplemisega. Isa suri, kui Rops oli 15-aastane. Poisi eestkostjaks sai nõbu Alphonse Rops, kes oli sel ajal [[Namur|Namuri]] abilinnapea.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Tiina Abel|pealkiri=Eros ja surm, Felicien Ropsi looming.|aasta=2006|koht=Kumu kunstimuuseum|kirjastus=|lehekülg=}}</ref>
Kümnenda eluaastani omandas Rops haridust eraõpetajate käe all ning aastatel [[1843]]–[[1849]] kohalikus jesuiitide kolleegiumis. Ta jätkas õpinguid Namuri kuninglikus Ateneumis, kus õppis ka tuntud maastikumaalija [[Ferdinand Marinus]]e käe all. Marinus äratas Ropsis huvi maalimise vastu ning ta hakkas joonistama karikatuure. Selline väljendusviis oli tollal väga uudne. Isa suri, kui Rops oli 15-aastane. Poisi eestkostjaks sai nõbu Alphonse Rops, kes oli sel ajal Namuri abilinnapea.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Tiina Abel|pealkiri=Eros ja surm. Félicien Ropsi looming|aasta=2006|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstimuuseum|lehekülg=|isbn=9985975634}}</ref>
1843–1849 õppis Felicien Rops Namuri jesuiitide kolleegiumis. Edasi jätkas ta õpinguid [[Namur]]i Kuninglikus Ateneumis, kus ta osales maastikumaalija [[Ferdinand Marinus]]e tundides. Marinus äratas Ropsis huvi maalimise vastu ning Rops hakkas tegelema karikatuuride joonistamisega, mis oli sel ajal väga uudne väljendusviis. Rops tundis, et [[Namur]] on talle liiga väike ja aheldav ning 1851. aastal kolis ta [[Brüssel|Brüsselisse]] ning alustas õpinguid [[Brüssel]]i Vabas Ülikoolis filosoofiakursusel. Brüsselis nautis ta vabadust ja boheemlaselu ning eksameid koolis ta ei sooritanud. Rops oli aktiivne mitmetes üliõpilasringides, ta astus [[Rõõmsate Poiste Ühing|Rõõmsate Poiste Ühingusse]] (Societe des Joyeux), kus kohtus kirjanik [[Charles De Coster]]iga. Rops oli tegev ka üliõpilasringis Krokodill (Le Crocodile), mis andis välja oma nädalalehte (1853–1856). Selles nädalalehes avaldas Rops iga nädal oma [[litograafia]]. Tema joonistused olid lihtsate ja ilmekate joontega, humoorikad ja sageli ühiskonnakriitilised.<ref name=":0" />
Rops tundis, et Namur on talle liiga piirav, ning kolis [[1851]]. aastal [[Brüssel|Brüsselisse]], kus alustas õpinguid Brüsseli vabas ülikoolis filosoofiakursusel rõhuga juural. Brüsselis nautis ta vabadust ja boheemlaselu ning jättis õppetöö unarusse.<ref name=":0" /> [[1853]]. aastal astus ta Saint-Luci kooli joonistamist õppima ning tutvus maalikunstnik [[Louis Artan]]<nowiki/>i, kunstniku ja skulptori [[Constantin Meunier]]’ ning maalikunstniku ja litograafi [[Charles de Groux]]’ga.
1856. aastal asutas Rops isalt päritud rahaga ajalehe [[Uylenspiegel]], journal des ebats artistiques et litteraires. Rops oli siis 22-aastane ning peale tema olid selle lehe peamised litograafid [[de Gerlier]] ja [[Charles de Groux]].<ref>{{Netiviide|Autor=Britannica|URL=https://www.britannica.com/biography/Felicien-Rops|Pealkiri=Felicien Rops|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=02.12.2018}}</ref> Ajalehe kirjutiste teemaring oli mitmekesine, seal kõneldi kunstist ja kirjandusest, poliitikast, kommetest ja moraalist jne. 1862. aastal kaotas ajaleht populaarsuse ning hääbus tasapisi.<ref name=":0" /> ▼
Rops lõi kaasa üliõpilasringides, näiteks astus [[Rõõmsate Poiste Ühing|Rõõmsate Poiste Ühingusse]] (''Societé des Joyeux''), kus kohtus kirjanik [[Charles-Theodore-Henri De Coster|Charles-Theodore-Henri De Costeriga]], ning oli tegev ka üliõpilasringis Krokodill (''Le Crocodile''), mis andis 1853.–[[1856]]. aastani välja nädalalehte. Nädalalehes avaldas Rops igal nädalal lito. Tema joonistused olid lihtsate ja ilmekate joontega, humoorikad ning sageli ühiskonnakriitilised.<ref name=":0" />
Rops tundis end [[Belgia]] oludest piiratuna ning hakkas iga aasta paar kuud veetma [[Pariis]]is. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ning keskendus raamatute illustreerimisele. [[Pariis]]is õitses kultuurielu ning seal korraldati suuri maailmanäitusi. Rops hakkas oma aega jagama [[Brüssel]]i, [[Pariis]]i ja [[Namur]]i vahel. 1868. aastal osales Rops Brüsselis Vaba Kunstiühingu loomisel, see ühing pani aluse [[Realism (kunst)|realismi]] levikule [[Belgia]]s. 1869. aastal tahtis Rops asutada eri maade graafikuid liitvat [[Ofort]]istide ühingut, kuid alanud [[Prantsuse-Preisi sõda]] lükkas need plaanid edasi. 1874. aastal alustas siiski Rahvusvaheline [[Ofort]]istide Ühing tegevust ning Rops sai selle kunstiliseks juhiks. Rahvusvahelist haaret ühing siiski ei omandanud (suutis koondada [[belgia]], [[holland]]i ja [[prantsuse]] kunstnikke) ja graafika tase muutus aina ebaühtlasemaks. 1877. aastal viis see ühingu sulgemiseni.<ref name=":0" /> ▼
▲1856. aastal asutas Rops isalt päritud rahaga ajalehesatiirilise kunsti ja kirjanduse nädalakirja [[Uylenspiegel]] (''Uylenspiegel, journalJournal des ebatsEbats artistiquesArtistiques et litteraires.Littéraires''), Ropsmillesse olipanustasid siis 22-aastane ning peale tema olid selle lehe peamised litograafidlitograafidena [[ deGustave Gerlier]] ja [[Charles de Groux]].<ref>{{Netiviide|Autor= BritannicaFélicien Rops|URL=https://www.britannica.com/biography/Felicien-Rops|Pealkiri= FelicienFélicien Rops|Väljaanne= Britannica|Aeg=|Kasutatud= 02.122. detsembril 2018}}</ref> Ajalehe kirjutisteTrükise teemaring oli mitmekesine ,: seal kõneldi kunstist ja, kirjandusest, poliitikast, kommetest ja, moraalist jne. [[1862 ]]. aastal kaotashakkas ajalehtnädalakiri populaarsusepopulaarsust ningkaotama ja hääbus tasapisi.<ref name=":0" />
Inspireerituna kaasaja [[psühholoogia]]st lõi Rops suure kõlapinnaga joonistusi. Aastaist 1875–1882 pärinevad tuntud joonistused "Madruse urgas", Purjus keigar", "Viletsus". 1876. aastal tegi Rops kaastööd kahele suurele Pariisi kirjastusele: Cadart'ile ja Lemerre'ile.<ref name=":0" /> ▼
[[1857]]. aastal abiellus Rops Charlotte Polet de Faveaux’ga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. [[1858]]. aastal sündis neil poeg Paul ja [[1859]]. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt [[meningiit]]<nowiki/>i. Pere kolis peagi Namurist Brüsselisse. Rops hakkas end Belgia oludest piiratuna tundma ning veetis igal aastal paar kuud [[Pariis]]is, kus õitses kultuurielu ja korraldati maailmanäitusi. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ning keskendus raamatute illustreerimisele.<ref name=":0" />
1878. aasta [[Pariis]]i Salongi ja maailmanäituse eel katsetas Rops uusi joonistustehnikaid, hakkas kasutama värvipliiatseid, pastell-, akvarell- ja guaššvärve. Tema realistlike ja psühholoogiliste teoste kõrvale ilmusid iroonilised joonistused seksuaalsuse võimust. Teda ei rahuldanud enam tegelikkuse tõetruu kujutamine, ta looming liikus jõulisema sümboolsuse poole ning teoseid hakkas iseloomustama tugev allegooriline laeng. Tihti armastab ta kujutada naisi kui kurja sümboleid. Ropsi seksuaalseid teoseid iseloomustab joonistuste sari "Naine hüpiknukuga". 1878. aastal alustas Rops 114 joonistusest koosnevat sarja "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks", kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas kaasaja ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia". 1880. aastatel sai Ropsist üks parimini tasustatud illustraatoreid [[Pariis]]is, peamiselt illustreeris ta kirjanike [[Henry Kistemaeckers]]i ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama, näiteks [[Josephin Peladan]]. 1882. aastal lõi Rops "Saatanlike piltide sarja", mida ise ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni.<ref name=":0" /> ▼
▲Rops tundis end [[Belgia]] oludest piiratuna ning hakkas iga aasta paar kuud veetma [[Pariis]]is. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ning keskendus raamatute illustreerimisele. [[Pariis]]is õitses kultuurielu ning seal korraldati suuri maailmanäitusi. Rops hakkas oma aega jagama [[Brüssel]]i, [[Pariis]]i ja [[Namur]]i vahel. 1868. aastal osales Rops Brüsselis Vabavaba Kunstiühingukunstiühingu loomisel ,. seeSee ühing pani aluse [[Realism (kunst)|realismi]] levikule [[Belgia]]sBelgias. 1869. aastal tahtis Rops asutada eri maaderiikide graafikuid liitvat [[Ofort]]istideofortistide ühingut, kuid alanud [[Prantsuse-Preisi sõda |Prantsuse-Preisi sõja]] lükkastagajärjel needlükkus plaanidplaan edasi. 1874. aastal alustas siiskirahvusvaheline Rahvusvahelineofortistide [[Ofort]]istideühing Ühingsiiski tegevust ning Rops sai selle kunstiliseks juhiks. Rahvusvahelist haaret ühingÜhing siiski ei omandanud (suutisrahvusvahelist haaret, vaid koondadakoondas [[belgia]], [[holland]]i ja [[prantsuse]] kunstnikke ), janing graafikaliikmete tase muutus aina ebaühtlasemaks. 1877.Neil aastalpõhjustel viisühing see1877. ühinguaastal sulgemisenisuleti.<ref name=":0" />
Rops armastas reisimist ja tundis reisides end vabana. Loodusest leidis ta rahu ja meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas [[Põhjameri|Põhjamere]] äärest, [[Bretagne|Bretagne'ist]] või [[Meuse]]'i kallastelt. Reisihimu viis teda korduvalt [[Monte Carlo]]sse, [[Rootsi]], [[Norra]] (1874), [[Ungari]]sse (1878), [[Hispaania]]sse (1880), [[Holland]]isse (1882), [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] (1887) ning [[Põhja-Aafrika]]sse (1888). [[New York]]i iseloomustas Rops pöörase ja 20. sajandisse kuuluva linnana.<ref name=":0" /> ▼
▲InspireeritunaSaanud innustust kaasaja [[psühholoogia]]st , lõi Rops suure kõlapinnaga joonistusi. Aastaist 1875–1882 pärinevad tuntud joonistused "Madruse urgas", Purjus keigar" , ja "Viletsus". 1876. aastal tegi Rops kaastööd kahele suurele Pariisi kirjastusele: Cadart'ileCadartile ja Lemerre'ileLemerre’ile.<ref name=":0" />
1884. aastal ostis Rops [[Pariis]]ist 30 kilomeetri kaugusele lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks. Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni 1897. aastani omas ka Pariisis ateljeed. Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisuseid, kuid üllatusena sai ta 1889. aastal Auleegioni ordeni. 1892. aastast kannatas Rops silmahaiguse käes, kuid jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta [[Belgia]]s 1892. aastal ning 1898 ta suri 65-aastaselt.<ref name=":0" /> ▼
RopsPariisis abiellus 1857. aastal Charlotte Polet de Faveaux'ga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. 1858. aastal sündis neil poeg Paul ja 1859. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt meningiiti. Peagi kolis pere Namurist Brüsselisse. Pariisiselades tekkis Ropsil aga järjest armulugusid ning pärast belgia laulja Alice Renaux'gaRenaud’ga armuloo avalikuks tulemist lõppes kooselu Charlotte’iga. 1868. aastal tutvus Rops õmblejannadest õdede DulucidegaLéontine ja Aurélie Duluciga. Kahe õe armastus Ropsi vastu sulas üheks ning nad hakkasid kutsuma end mõlemaoma eesnimedesteesnimest moodustatud Aureleoni nimega Aureleon.<ref name=":1" /> Õed ja Rops hakkasid koos elama ning 1870. aastal sai ta Léontineiga tütre Leontine Duluciga, kellele pandi nimeks ClaireClaire’i.<ref name=":0" /> ▼
▲1878. aasta [[Pariis]]iPariisi Salongi ja maailmanäituse eel katsetas Rops uusi joonistustehnikaid, hakkas kasutama värvipliiatseid, pastell-, akvarell- ja guaššvärve. Tema realistlike ja psühholoogiliste teoste kõrvale ilmusid iroonilised joonistused seksuaalsuse võimust. Teda ei rahuldanud enam tegelikkuse tõetruu kujutamine, ta looming liikus jõulisema sümboolsuse poole ning teoseid hakkas iseloomustama tugev allegooriline laeng. TihtiTa armastabkujutas tanaisi kujutada naisisageli kui kurja sümboleid. Ropsi seksuaalseidseksuaalse tooniga teoseid iseloomustab joonistuste sari "Naine hüpiknukuga". 1878. aastal alustas Rops 114 joonistusest koosnevat sarja "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks", kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas kaasajatollase ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia". 1880. aastatel sai Ropsist üks parimini tasustatud illustraatoreid [[Pariis]]is, peamiselt illustreeris ta kirjanike [[Henry Kistemaeckers]]i ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud , näiteks [[Josephin Peladan]], asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama , näiteks [[Josephin Peladan]]. 1882. aastal lõi Rops "Saatanlike piltide sarja", mida ise ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni.<ref name=":0" />
▲Rops armastas reisimist ja tundis reisides end vabana. LoodusestTa leidis taloodusest rahu ja meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas [[Põhjameri|Põhjamere]] äärest, [[Bretagne |Bretagne'ist]] ’ist või [[Meuse]] 'i’i kallastelt. Reisihimu viis teda korduvaltka [[Monte Carlo]]sse, [[Rootsi |Rootsisse]], [[Norra |Norrasse]] (1874), [[Ungari]]sse (1878), [[Hispaania]]sse (1880), [[Holland]]isse (1882), [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] (1887) ning [[Põhja-Aafrika]]sse (1888). [[New York]]i iseloomustas Rops pöörasekui japöörast 20. sajandisse kuuluvakuuluvat linnanalinna.<ref name=":0" />
▲1884. aastal ostis Rops [[Pariis]]istPariisist 30 kilomeetri kaugusele lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks. Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni 1897. aastani omasoli tal ka Pariisis ateljeedateljee. Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisuseidseisusi, kuid üllatusena sai ta 1889. aastal Auleegioni ordeni. 1892. aastast kannatas Rops silmahaiguse käes, kuid jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta [[Belgia]]sBelgias 1892. aastal ning 1898 . aastal ta suri 65-aastaselt.<ref name=":0" />
==Looming ja tuntumad teosed==
Ropsi poliitilist väljendust läbi joonistuste ilmestavad hästi "Waterloo medal" ja "Surmanuhtlus". 1851. aastal tuli riigipöördega [[Prantsusmaa]]l võimule [[Napoleon III]] ning kehtestas autoritaarse režiimi. [[Belgia]] poliitiline olukord oli võrreldes Prantsusmaaga leebem ja sõnavabadus suurem ning paljud prantsuse intellektuaalid avaldasid oma teoseid Belgias. Ropsi joonistus "Waterloo medal" ongi [[Waterloo lahing]]u häbimärgistamiseks. Ropsi joonistus "Surmanuhtlus" on protestiks surmanuhtluse vastu ja saanud ajendi [[Victor Hugo]] hukkamisest 1858. aastal. Ropsi joonistust "Matus Valloonias" on võrreldud realist Gustave Courbet’ maaliga "Matus Ornansis", kuid Rops rõhutab tunduvalt rohkem tegelaste nägusid. Joonistus iseloomustab Ropsi realistlikku veendumust tegelikkust tõetruult edasi anda, kuid säilitada siiski spontaansus. Rops armastas joonistada ka ööelu ja ühiskonna alamkihte ning tihti olid tegelasteks prostituudid. Rops katsetas erinevaid graafikatehnikaid alates [[litograafia]]stlitograafiast kuni ofordini.<ref name=":0" />
1864. aastal kohtus Rops kirjanik [[Charles Baudelaire]]'iga’iga. Baudelaire pidi tsensuuri ja võlgade pärast [[Prantsusmaa|Prantsusmaalt]] mõneks ajaks [[Belgia|Belgiasse]] kolima. Tutvus oli Ropsile loominguliselt inspireeriv ning ka Baudelaire oli Ropsist vaimustuses. <ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.museerops.be/rops-ecrivain|Pealkiri=Rops écrivain|Väljaanne=Musée FelicienFélicien Rops|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=02.122. detsembril 2018}}</ref> Ropsi 1865. aastal loodud "Tantsiv Surm" on hea näide Baudelaire'iBaudelaire’i mõjust, kes sõnastas "saatusliku naise" müüdi.<ref name=":0" />
Ropsi kuulsaim teos on 1878. aastal valminud "[[Pornokrates]]". Ropsi teostel pole naised kunagi päris alasti ning teda on peetud ka kaasaegse poolakti leiutajaks. Nii ka "[[Pornokrates|Pornokrateses]]" kannab naine kübarat, kindaid ja musti sukki, mis muudavad ta väljakutsuvamaks. Naine astub üle marmorisse raiutud vanadest endasse tõmbunud kunstidest (skulptuur, muusika, luule, maalikunst).<ref name=":1" /> Naisel on kinni seotud silmad ja ta laseb ennast pimesi juhtida seal. Siga peeti "kuratlikuks loomaks" ja see sümboliseeris himurust.<ref name=":0" />
<gallery>
File:Félicien Rops - Pornokratès - 1878.jpg|"[[Pornocrates|Pornokratès]]" (1878)
</gallery>
Ropsi loomingus on olulisel kohal seksuaalsuse ja naise kujutamine. Ta pidas kaasaegsete inimeste hoiakuid liiga kitsarinnalisteks ja väikekodanlikeks ning seksuaalsuse kujutamise abil üritas ta nende hoiakuid avardada. Ropsi [[erootika]] kujutamine jaguneb mitmesse kategooriasse. Mõnes teoses käsitleb ta erootikat naljatlevas toonis ning ilma eesmärgita šokeerida. Tal on ka idee luua erootikast uut moodi mütoloogia ning sellest kujuneb destruktiivne ettevõtmine. Ropsi huvi on suunatud ka otseselt suguelunditele ning neist saavad omaette rollidega tegelased. 19. sajandit läbivaks fenomeniks oli satanism ehk kuradi kultus. <ref name=":1" /> [[Dekadents|Dekadentsiajastu]] mõjukaimaks kujundiks oli kurat ning ka Rops käsitles tihti [[Satanism|satanistlikku]] temaatikat.<ref name=":0" /> 1882. aastal valmis ta viiest teosest koosnev "Satanistlike piltide" sari, mis käsitles naise ja saatana vahelist pakti. Ta lasi oma erootilisel fantaasial vohada ning šokeeris teadlikult vaatajaid. <ref name=":1" />
<gallery>
File:Félicien Rops - Selbstverliebt.jpg
File:Félicien Rops - Les Sataniques. Satan semant l'ivraie.jpg| Saatan külvab raiheina, "Saatanlikud pildid"
</gallery>
==Isiklikku==
▲Rops abiellus 1857. aastal Charlotte Polet de Faveaux'ga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. 1858. aastal sündis neil poeg Paul ja 1859. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt meningiiti. Peagi kolis pere Namurist Brüsselisse. Pariisis tekkis Ropsil aga järjest armulugusid ning pärast belgia laulja Alice Renaux'ga armuloo avalikuks tulemist lõppes kooselu Charlotte’iga. 1868. aastal tutvus Rops õmblejannadest õdede Dulucidega. Kahe õe armastus Ropsi vastu sulas üheks ning nad hakkasid kutsuma end mõlema eesnimedest moodustatud Aureleoni nimega.<ref name=":1" /> Õed ja Rops hakkasid koos elama ning 1870. aastal sai ta tütre Leontine Duluciga, kellele pandi nimeks Claire.<ref name=":0" />
==Viited==
| 