Induktsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Induktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üksikult üldisele. See ei vasta päriselt viisile, kuidas induktsiooni tänapäeva filosoofias harilikult mõistetakse.

ei ole induktsiooni, vaid [[deduktsioon]]i näide, kuigi eeldused (tõsi küll, peale esimese) on üksikud ja järeldus on üldine. Asi on selles, et eelduste tõesus tagab järelduse tõesuse. Sama lugu on [[matemaatiline induktsioon|matemaatilise induktsiooniga]], mida samadel põhjustel ja samas mõttes tuleb pidada üheks deduktsiooni vormiks.

Teist näidet kasutas [[David Hume]], kes rõhutas induktsiooni mittekehtivust. Et induktsioon ei ole usaldatav, seda illustreerib näide kanast, kes järeldab sellest, et perenaine on talle igal hommikul süüa toonud, et ka homme hommikul tuuakse talle süüa (kuigi tegelikult väänatakse tal homme hommikul hoopis kael kahekorra). Hume'i arvates kasutavad inimesed induktsiooni ainult seetõttu, et neil on selline kasulik harjumus; episteemilist [[õigustus]]t induktsioonil ei ole.

Reaktsioonina [[Aristoteles]]e-mõjulisele [[teadus]]ele avaldas [[Francis Bacon]] [[1620]]. aastal raamatu "[[Novum Organum]]", milles ta esitas uue [[teaduslik meetod|teadusliku meetod]]i, mis põhines süstemaatilisel [[teadmised|teadmiste]] kogumisel [[füüsiline maailm|füüsilisest maailmast]] [[vaatlus]]te ja [[eksperiment]]ide teel.

Kui me näiteks tahame teada saada [[soojus]]e loomust, siis peame kõigepealt kokku koguma kõik teadaolevad soojuse juhtumid (soojus, mis tekib [[päikesekiir]]test, tugevast [[hõõrumine|hõõrumisest]], [[vedelik]]u [[keetmine|keetmisest]], [[kompost]]ist, [[hobusesõnnik]]ust, [[vein]]i ja [[vürts]]ide mõjust...) ning kirjeldama igale juhtumile iseloomulikke tunnuseid ilma mingi eelneva arvamuseta. Edasi kogume kokku ja kirjeldame juhtumid, mis on sarnasedsarnanevad soojuse juhtumitelejuhtumitega, kuid mille korral soojust ei teki ([[kuu]] ja tähtede kiired, vedelikud, mis ei lähe keema, õhk, mis ei ole soojenenud ...), püüdes kindlaks teha, kas on asju, mis on ühtedes tingimustes kuumad, teistes külmad). Samuti paneme tähele soojuse erinevaid astmeid. Nõnda on lõpuks võimalik kindlaks teha, mis on soojuse [[olemus]] ja mis soojusega teatud tingimustel juhuslikult kaasneb. Soojuse olemuse moodustavad need tunnused, mis kõikidel positiivsetel juhtudel (kui soojus esineb) on olemas, kõikidel negatiivsetel juhtudel (kui soojust ei esine) puuduvad ning mis esinevad astmeti. Bacon jõuab soojuse näite puhul järeldusele, et soojus on [[liikumine]], mis toimib [[keha]]de väiksematele osakestele.