Aserbaidžaan: erinevus redaktsioonide vahel

[[1. sajand|1.]]–[[5. sajand]]ini valitsesid riigis [[Partia]] Aršakiidide haru albaania [[Aršakiidid]]. [[3. sajand]]i keskpaigast oli Kaukaasia Albaania [[Sassaniidid]]e vasallriik laialdase [[autonoomia]]ga, kus kuningas Urnayri (313–371) ajal võeti vastu [[ristiusk]]. [[6. sajand]]i lõpus tekkis Aserbaidžaani põhjaosas [[Girdimani vürstiriik]]. [[Sassaniidide riik|Sassaniidide rii]]gi langedes saavutas Albaania [[7. sajand]]i keskel iseseisvuse, [[Mihraniidid]]e valitsemisel ja riik lähenes Bütsantsile.

[[7. sajand]]i lõpul läksid alad [[Kalifaat|Kalifaadi]] koosseisu ning [[8. sajand]]ist algas albanite [[islam]]iseerumine. Araablaste ülemvõimu vastane hurramiitide liikumine paisus 9. sajandil ülestõusudeks, suurim neist toimus 816–837 Babeki juhtimisel. [[10. sajand]]il jagunes Albaania ala mitme väikeriigi vahel ning kui [[11. sajand]]il tungisid piirkonda seldžukid-oguusid, kohalik elanikkond assimileeriti. 9. sajandi II poolel tekkis nüüdse Aserbaidžaani alal mitu riiki: [[Põhja-Aserbaidžaan]]is [[Şirvan]] ja [[Šaddadiidid]]e, Lõuna-Aserbaidžaanis [[Sadžiidid]]e, [[Salariidid]]e ja [[Ravadiidid]]e riik.

[[11. sajand|11.]]–[[13. sajand]]il levisid aladele türklaste-[[oguusid]]e, tänapäeva [[Türklased|türklaste]], aserite, [[gagauusid]]e ja [[türkmeenid]]e eelkäijad ja hakkas tekkima türgikeelne aserite [[etnos]]. 11.–[[12. sajand]]il hõivasid oguusi hõimud [[Iraan]]i, osa [[Lõuna-Kaukaasia]]st ning peaaegu kogu [[Väike-Aasia]] ja lõid [[Seldžukkide riik|Seldžukkide riigi]]. 1030. aasta paiku hõivasid Aserbaidžaani ala [[Gaznaviidid]], seejärel Seldžukid. Algas Aserbaidžaani ja [[Anatoolia]] alade türkiseerumine.

1204. aastal vallutasid Gruusia kuninganna Tamari väed [[Anatoolia]] kirdeosa, kuhu rajati [[Trapezundi keisririik]], mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri [[Andronikos I Komnenos]]e pojapoeg [[Alexios Komnenos]]. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse [[Iraani Aserbaidžaan]]i). Tol hetkel saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos. 1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse [[Mongolite riik#Esimesed vallutusretked|mongolite]] väed ja Gruusia kuningriik hääbus. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.

Aastatel 1378‒1508 valitses [[Lõuna-Kaukaasia]]s, [[Lähis-Ida ajalugu|Lähis-]] ja [[Kesk-Ida]]s [[Ak Kojunlu]] riiki türkmeenide oguuside dünastia. [[sunniidid|Sunniitidest]] Ak Kojunlu valitsejate algne valitsemisala paiknes Ida-[[Anatoolia]]s [[Vani järv]]e ja [[Sivas]]e vahelisel alal. [[Ak Kojunlu dünastia]]le pani aluse hõimupealik Tur ‘Ali-beg, kes sõdis [[14. sajand]]il [[Trebizond|Trebizondi keisririigiga]]. Ak Koyunlu riigi rajas Kara Yoluq ‘Usman-beg (1378‒1435), kes alistus [[Timur]]ile ja sai 1402. aastal valitsemiseks [[Diyarbakır]]i ümbruse. Ak Kojunlu dünastia laiendas [[Timur]]i liitlasena oma valitsemisala [[Osmanid|Osmanite]], [[Mamelukkide riik|mamelukkide]] ja [[Kara Koyunlu]] vastu peetud sõdades. Kara Yoluq ‘Usman-beg surma järel (1435) riik nõrgenes, kuid Ak Kojunlu riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Uzun Ḩasani (1453‒1478) valitsusajal. Uzun Ḩasan sõdis edukalt Aserbaidžaani ja Iraagi aladel umbes 1375–1467 eksiteerinudeksisteerinud [[Türkmeenid|türkmeeni]] karjakasvatajate hõimuliidu [[Kara Kojunlu]]ga (1467‒1469) ja [[Timuriidid]]ega, mille tulemusel tekkis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmav suurriik, pealinnaks sai [[Tabrīz]]. Ak Kojunlu suurriigi Uzun Ḩasani valitsusajal reformeeriti riigi haldus- ja maksupoliitikat ning ajal koostatud seadustekogumik oli aluseks nii Osmanite kui ka Safaviidide dünastia seadusandlusele. Ak Kojunlu suurriik sõdis [[Gruusia ajalugu#Gruusia uusaeg|Gruusia]] ja [[Veneetsia vabariik|Veneetsiaga]] liidus olles aastatel 1472‒1473 Osmanitega. Uzun Ḩasani surma järel võimule tulnud Ya‘qūb (1478‒1490) sõdis läänes Osmanite, idas Timuriidide ja lõunas mamelukidega, kuid pärast Ya‘qūbi surma algas Ak Koyunlu dünastia langus. Ak Koyunlu dünastia hävitas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid Safaviidide keskvõimu alla. [[16. sajand]]i algusest kuulus suur osa Aserbaidžaanist [[Safaviidide riik]]i, kus õhendatud Aserbaidžaanis algas majanduse ja kultuuri uus tõus.

[[Fail:Ottoman empire.svg|pisi|[[Osmanite riik|Osmanite riigi]] ja [[Pärsia]] valdused [[Taga-Kaukaasia]]s [[1683]]. aastal]]

[[Safaviidid]]e [[Iraan]]i [[šahh]] (1502–24) [[Ismail I]] ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid [[Safaviidide riik|tugeva keskvõimu alla]]. Safaviidide riigi pealinn oli algul [[Tabrīz]], seejärel [[Qazvīn]] ja aastast 1598 [[Eşfahān]]. Ismail võitis [[1500]]. aastal [[Şirvan]]i šahhi väge ja hõivas [[Bakuu]], haaras [[1501]]. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia [[Ak Kojunlu]] riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu [[Iraan]]i, Aserbaidžaani ja Lõuna-[[Dagestan]]i, liidendas [[Armeenia]] ja Iraagi, hõivas [[Bagdad]]i ning [[usbekid|usbekkidega]] sõdides osa [[Kesk-Aasia]]t ([[Horasan]]i). Ismaili katse tungida [[Osmanite riik]]i, lõppes [[1514]]. aastal lüüasaamisega [[Çaldırani lahing]]us [[Türgi sultan]]i (1512–1520) [[Selim I]] vastu.

[[Pilt:Khanate of Ganja in the Map of Caucasus with the borders 1801-1813.png|thumb|Gəncə khaaniriik, aastatel 1801-18131801–1813]]

1804. aastal vallutasid Venemaa keisririigi Kaukaasia armee väed [[Gandža khaaniriik|Gandža khaaniriigi]] tänapäeva Aserbaidžaani alal, khaaniriigi pealinn nimetati tsaar [[Aleksander I]] abikaasa auks [[Jelizavetpol]]. Järgnevalt allutati [[Şirvani khaaniriik]] ning liiguti edasi Bakuu peale, Bakuu khaan tõrjus Vene väed Pavel Tsitsianovi juhimisel ja haavasid kindralit surmavalt. Bakuu khaan lasi kindral Tsitsianovi laibalt pea ja käed maha raiuda ning saatis need trofeedena [[Pärsia šahh]]ile [[Teheran]]i. 1805. aastal sai Pärsia vägi lüüa Dzegami ([[Gəncə]] lähedal), Aserbaidžaani khaaniriigid sõlmisid üksteise järel rahu ja arvati Venemaa keisririigi koosseisu (Karabahhi, Şəki ja Şirvani khaaniriik 1805, Derbendi, Bakuu ja Quba khaaniriik 1806). Sõlmitud vaherahu katkes 1808. aastal ja Pärsia sai lüüa lahingutes 1810. aastal Megri ([[Meghri]]) ja 1812. aastal [[Aslanduz]]i juures.

[[Aserbaidžaan (Iraan)|Ajaloolise Aserbaidžaani]] põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale [[19. sajand]]i alguses [[Vene-Pärsia sõda (1804–1813)|1804–18131804.–1813. aastateaasta Vene-Pärsia sõja]] lõpetanud [[Gülistani rahuleping]]uga 1813. aastal ning [[Turkmantšai rahuleping]]uga 1828. aastal.

[[Venemaa keisririik]] sai oma valdusse osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumi ja [[Bakuu khaaniriik|Bakuu]], [[Mägi-Karabahh|Karabahhi]], [[Gəncə]], [[Şirvan]]i, [[Derbent]]i ja [[Quba]] khaaniriigid. Venemaa valdusessevaldusse läksid sõja tulemusel ka osa [[Talõši khaaniriik|Talõši khaaniriigist]]. [[Lõuna-Aserbaidžaan]] on jagatud kaheks [[Iraan]]i provintsiks – [[Lääne-Aserbaidžaani provints|Lääne-Aserbaidžaani]] ([[pärsia keel]]es ''Āzarbāyjān-e Gharbī'') ja [[Ida-Aserbaidžaani provints]]iks (pärsia ''Āzarbāyjān-e Sharqī'').

[[Vene-Pärsia sõda (1826–1828)|1826–18281826.–1828. aastateaasta Vene-Pärsia sõjas]], vallutas Pärsia vägi 28. juulil 1826. aastal vallutas Pärsia vägi Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas [[Jelizavetpol]]i ja piiras [[Şuşa]]t, mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, [[Şəki]]s) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Kuid pärast esialgset edu said Pärsia väed septembris Šamkiri ja Gəncə lahingus lüüa, Venemaa väed hõivasid Gəncə, seejärel suvel 1827 [[Vagharšapat]]i (Etšmiadizini) ja [[Nahhitševan]]i, 1827. aasta oktoobris Jerevani ja [[Tabrīz]]i, 1928. aasta alguses [[Urmia]] ja [[Ardabīl]]i. 22. veebruaril 1828. aastal sõlmitud [[Turkmantšai leping]]u põhjal ühendati ka [[Nahhitševani khaaniriik|Nahhitševani]] ja [[Jerevani khaaniriik]] Venemaaga. Sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa [[Pärsia]] koosseisu. 35 000 – 35–4040 000 armeenlast asustati Turkmantšai lepingu alusel Pärsiast Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt Jerevani, Karabahhi, Nahhitševani khaaniriigi alale ja 1829. aastal sõlmitud [[Adrianoopoli rahuleping]]uga asustati samasse piirkonda u 90 000 armeenlast Türgist.

1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja [[Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik|Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi]]. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli kindlustada naftaväljad. [[Kars]]is tegutses 1. detsembrist 1918 kuni 19. aprillini 1919 lühiealine ning nimeliselt sõltumatu [[Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik]]. Edela-Kaukaasia Vabariik, mida juhtis [[Fakhr al-Din Pirioghlu]], nõutas endale [[Kars]]i ja [[Batumi]] piirkonda, osa [[Jerevan]]i maakonnast ning [[Thbilisi]] maakonna [[Akhaltsikhe]] ja [[Akhalkalaki]] piirkondi. Vabariik eksisteeris kõrvuti Briti kindralkuberneri valitsusega, mis seati ametisse Antandi sissetungi ajal [[Taga-Kaukaasia]]sse.