Erinevus lehekülje "Ergastatud olek" redaktsioonide vahel

P (naasma tagasi > naasma)
Oma [[põhiolek]]us on vesiniku aatomis üks [[elektron]] madalaimal võimalikul orbiidil (sfääriliselt sümmeetrilisel "1s" [[aatomorbitaal|orbitaalil]], millele vastavad madalaimad võimalikud [[kvantarv]]ud). Kui elektron neelab [[footon]]i, siis saab ta energiat juurde ja tõuseb mõnele kõrgemale orbitaalile (mille üks või mitu kvantarvu on suuremad minimaalsetest). See tähendab, et aatom on nüüd ergastatud olekus. Kui neelatud footoni [[energia]] ületab elektroni [[seoseenergia]], siis muutub elektron vabaks elektroniks ja vesiniku aatom ioniseerub.
 
Ergastatud olekus aatom võib naasta oma põhiolekusse, kiirates footoni, mille energia vastab ergastatud oleku ja põhioleku energiate vahele. Erineval ergastatuse tasemel olevate aatomite poolt kiiratud footonid moodustavad [[elektromagnetlainete spekter|spektrijoonspektri]], mis on iseloomulik just ja ainult sellele konkreetsele [[keemiline element|keemilisele elemendile]] või [[keemiline aine|aine]]le. Sellel nähtusel põhineb ainete äratundmine [[spektrograafia]] abil. Nähtuse põhjus tugineb ühele kvantfüüsika põhiseisukohale, et elementaarosakeste energeetilised olekud ei saa pidevalt, sujuvalt muutuda, vaid on diskreetsed (nö astmelised) suurused, Plancki konstandi kordsed. Sellest tingituna on igal keemilisel elemendil elektronide orbitaalide võimalikud energiatasemed ainult kindlate suurustega. Seega saab vastava energiaga footon neelduda aatomis, mille elektronide võimalik kõrgema energiaga orbitaal on just täpselt selle (neelduva) footoni energia võrra suurem põhiolekus elektroni energiast. Nii tekivad iga keemilise elemendi aatomi puhul ainult sellele elemendile omased kiirgumis- ja neeldumisjooned (spektrijooned).
 
Lisaks footoni neelamisele võib aatom ergastumiseks vajaliku energia saada ka muudest allikatest – näiteks [[soojusliikumine|soojusliikumisest]].