Charles Gounod: erinevus redaktsioonide vahel

Abiellus 1852 Anne Zimmermanniga, kelle isa oli kuulus pianist ja muusikaõpetaja. Äia toel sai tulusa direktoriameti Pariisi orbude kommunaalkoolis Orphéon de la Ville de Paris. Direktoriamet jättis piisavalt aega ooperitega tegelemiseks. Kuid järgmine oopus "La nonne sanglante" ("Verine nunn"), mis oli loodud Pariisi Opérale, kukkus läbi. Alustas 1856. aastal alustas tööd ooperiga "[[Faust (Gounod)|Faust]]", kuid pidi selle kõrvale panema, sest Opéra administratsioon andis talle teksti ooperi "Ivan le terrible" ("Ivan Julm") komponeerimiseks, kuid pärast [[Louis Napoléon]]ile tehtud [[atentaat]]i ühe Opéra etenduse ajal jaanuaris 1858 leping tühistati. Gounod kasutas loodud muusikat hiljem ooperites "La reine de Saba" ("Seeba kuninganna") ja "Mireille". Töö "Faustiga" jätkus aprillis 1858. Proovid Pariisi Théâtre Lyrique'is algasid juba sama aasta sügisel. Esietendus, mis toimus märtsis 1859, kujunes väga edukaks. Teos saavutas suure rahvusvahelise tähelepanu ning kuulus 19. sajandi teisel poolel mainekate ooperimajade standardrepertuaari. "Faust" kindlustas heliloojale kindla koha tolle aja Euroopa populaarseimate ooperiheliloojate hulgas ning tagas materiaalse kindlustatuse. "Fausti" muusika on väga meloodiline ja pakub lauljatele häid võimalusi demonstreerida oma vokaalseid võimeid.

Järgmised ooperid ei suutnud ületada "Fausti" taset ja populaarsust. Ise pidas ta oma parimaks ooperiks "Seeba kuningannat", mis aga ei saanud ei kriitikutelt ega publikult erilist soosingut. Läbi kukkus ka "Mireille". Suurte raskustega õnnestus lavastada "Roméo et Juliette" ("[[Romeo ja Julia (ooper)|Romeo ja Julia]]"), mida on hiljem hinnatud Gounod' paremuselt teiseks ooperiks. Viimase veerandsaja aasta jooksul on seda teost esitatud tunduvalt rohkem kui "Fausti".

Eestis on "Fausti" esitatud üheksas lavastuses (Estonias 1915, 1921, 1931, 1949, 2012; Vanemuises 1938, 1953, 1965, 1996) ning "Romeot ja Juliat" kolmelneljal korral (Estonia 1928, 1938, 2013 kontsertetendus, 2019).