Osmanite riik: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Timur Anatolia campaign.jpg|pisi|250px|left|Timuri sõjakäik [[Anatoolia]]sse, 1400]]

[[File:TimuridEmpire1400.png|pisi|Timuri impeerium 1405. aastal]]

 

Sultan [[Bayezid I]] surma järel [[1403]]. aastal algas tema poegade vahel võimuvõitlus (nn [[Osmanite interreegnum]], 1402 või 1403–1413). Esialgu olid võitluses edukaimad Süleyman ja İsa, kes said oma võimu alla Osmanite valdused vastavalt Euroopas (pealinnaga [[Edirne]]s) ja Aasias (pealinnaga [[Bursa]]s). Tulevase [[Mehmed I]] võimu all olid esialgu vaid mõningad alad Kesk-[[Anatoolia]]s, kuid tema positsioon paranes pärast [[Timur]]i surma [[1405]]. aastal, misjärel tal õnnestus mitmed naaber[[emiraat|emiraadid]] Anatoolias oma vasallideks teha. Samal aastal võitis ta ka İsa ja sai kõigi Osmanite Aasia-valduste valitsejaks. Järgnevatel aastatel toetas ta venna Musa võitlust Süleymani vastu Euroopas, kuni too [[1411]]. aastal Süleymani võitis ja Edirne valitsejaks sai. Seejärel puhkes võimuvõitlus Musa ja Mehmedi vahel, milles viimane osutus edukamaks: [[1413]]. aasta [[5. juuli]]l toimunud [[Çamurlu lahing]]us praeguse [[Bulgaaria]] aladel võitis ta Musat ja sai seejärel kõigi Osmanite valduste isandaks. Mehmedi võidule aitas olulisel määral kaasa see, et ta sõlmis liidu [[Bütsants]]i keisri [[Manuel II]]-ga, kellega Musa oli konflikti sattunud ja isegi [[Konstantinoopol]]it piiranud.

[[1798]]. aastal tungisid [[Prantsuse revolutsioonisõjad|Egiptusse Prantsuse väed]], mille eesotsas oli [[Napoleon Bonaparte]]. Napoleon seilas [[Toulon]]ist [[Aleksandria]]sse, vallutades tee peal [[Malta]] ja randudes juunis. Marssides [[Kairo]] peale, saavutas ta suure võidu [[Püramiidide lahing]]us; siiski hävitati tema laevastik [[Horatio Nelson|Nelson]]i poolt [[Abukiri lahing]]us, jättes ta nii Egiptusse. Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud [[1801]]. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.

===Egiptuse eraldumine===

{{vaata|Egiptus#Muhammad Ali dünastia}}