Vikipeedia

Nisuõlu: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
keelevead
4. rida:
 
==Sordid==
Nisuõlu on nii heledat ("''helles"'') kui tumedat ("''dunkles"''), selitamata ("hefe"''Hefebier'') kui ka selitatud ("''kristallklares"''). Vahe tuleneb sellest, et "hefe"''Hefebier'' on hägune, kuna sisaldab pärmi, "''kristallklares"'' aga filtreeritud ja selge. Tumedat nisuõlut valmistatakse tumedatest linnastest. Kanget nisuõlut nimetatakse Weizenbockiks''Weizenbock''`iks.
 
==Pruulimine==
Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse [[pinnakäärimine|pinnakäärimise]] meetodit. Algmaterjaliks on vähemalt 50% nisu[[linnased|linnased,]] ülejäänud osa moodustavad odra[[linnased]]. Keskmiselt on nisuõlle kanguseks 5,5% (mahuprotsenti) alkoholi ja kuivaine sisalduseks 12–13,5%. Nisuõllel on valge, rikkalik ja väga püsiv vaht. Sellest tingitultSellepärast juuakse seda reeglina klaasist või savikannust.
 
Nisuõlle levinuim klaas on umbes 20 cm kõrge ja pealt laienev. Sellesse mahub 0,5 l õlut ja jääb ka piisavalt ruumi vahu jaoks.
 
Õlle valamisel kallutatakse klaasi nii, et voolamine oleks võimalikult lauge. Enne valamist on soovitatav klaas või kruus veega loputada, märg klaas pärsib vahu eraldumist. Sõltuvalt maitsest lisatakse õllele sidruniviil.
 
== Nisuõlle ajaloost ==
 
Esimesed meieni säilinud andmed nisuõllest pärinevad [[4. aastatuhat eKr|4. aastatuhandest eKr]]. Ja needNeed viivad mitte [[Baieri]]maale, vaid hoopis [[Egiptus|Egiptusse]] ja mõnede allikate põhjal veel kaugemalegi nii ajas kui ruumis.
Tollal ei tuntud veel [[põhjakäärimine|põhjakäärimist]] ning seega oli kasutusel niinimetatud [[pinnakäärimine]]. ÕlleÕlut pruulimine toimuspruuliti peamiselt nisust või odrast.
 
Üheks järgmiseks verstapostiks nisuõlle teeltootmisel oli teisest[[2. aastatuhandestaastatuhat eeKr|2.m.a aastatuhandest]] eKr. pärinev [[Hammurabi koodeks]] – [[Babüloonia]] seadustekogu, kus oli reglementeeritud nisuõlle müük ja hind.
 
[[Saksamaa]]l leiti [[1934]]. aastal [[amfora]] ("''Kasendorfer Bieramphoren"''), millest teadlased leidsid nisuõlle jälgi. See [[amfora]] kuulus ajajärku 800 aastat e.m.aeKr.
 
Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine sõltus õllepruulimisel sõltus kohalikust toorainest ja kommetest.
[[1447]]. aastal kehtestas [[München]]i linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett.
 
[[1474]]. aastal jõudis [[Baieri]]maale [[põhjakäärimine|põhjakäärimise]] tehnoloogia. Kuigi nii valmistatud [[õlu]] säilis paremini, pruuliti seda siiski vaid külmal ajal. Kehtis ka seadus, mis lubas õlut pruulida vaid ajavahemikul [[mihklipäev]]ast (29. septembrist) kuni [[jüripäev]]ani (23. aprillini).
 
Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos [[Saksamaa]]l oli baieriBaieri Herzogiherzogi [[Wilhelm IV]] poolt aprillis [[1516]] kehtestatud "BayerischenBayerisches [[Reinheitsgebot]]". Selles määrati ära reeglid õlle müügi ja pruulimise jaoksreeglid. Ja ka siin oli sees klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.
 
Kuid aastal [[1520]] õnnestus maahärralmaahärra [[Hans Sigismund von Degenberg]]il osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse nisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu Baierimaal. [[1602]]. aastal suri viimane DegelbergiDegenbergi järeltulija, jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle [[Baieri]] [[Hertsoghertsog]] [[Maximilian I (Baieri kuurvürst)|Maximilian I]]. [[Hertsog]] Maximilian I tõi [[München]]isse DegelbergiDegenbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas juba BraunenBraunes Hofbräuhausi kõrvale Weißes Hofbräuhausi (otsetõlkes 'pruun hoovipruulikoda' ja 'valge hoovipruulikoda'). [[1605]]. aastal pani ta samalsamas kohalkohas aluse praegu maailmatuntudmaailmakuulsale [http://www.hofbraeuhaus.de/ Hofbräuhausile]. Nisuõllest sai kuningakoja jook.▼
 
Nisuõlle [[monopol]] oli Wittelsbacheritele ([[Baieri]]maad valitsenud [[dünastia]]) tähtsakstähtis sissetulekuallikakssissetulekuallikas, millest kaeti maa valitsemise ja ka [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] kulud. Nõudmine nisuõlle järgijärele kasvas ja peagi ehitati uus keedukodapruulikoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele. ▼
▲Kuid aastal [[1520]] õnnestus maahärral [[Hans Sigismund von Degenberg]]il osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse nisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu Baierimaal. [[1602]]. aastal suri viimane Degelbergi järeltulija, jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle [[Baieri]] [[Hertsog]] [[Maximilian I (Baieri kuurvürst)|Maximilian I]]. [[Hertsog]] Maximilian I tõi [[München]]isse Degelbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas juba Braunen Hofbräuhausi kõrvale Weißes Hofbräuhausi. [[1605]]. aastal pani ta samal kohal aluse praegu maailmatuntud [http://www.hofbraeuhaus.de/ Hofbräuhausile]. Nisuõllest sai kuningakoja jook.
 
Nisuõlle tootmine kui kõrgklassi privileeg ei jäänud ainult [[München]]i müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endileendale nisuõlle pruulikodasid. ▼
▲Nisuõlle [[monopol]] oli Wittelsbacheritele ([[Baieri]]maad valitsenud [[dünastia]]) tähtsaks sissetulekuallikaks, millest kaeti maa valitsemise ja ka [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] kulud. Nõudmine nisuõlle järgi kasvas ja peagi ehitati uus keedukoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele.
▲Nisuõlle tootmine kui kõrgklassi privileeg ei jäänud ainult [[München]]i müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endile nisuõlle pruulikodasid.
 
Peale selle, et nisuõlu oli privilegeeritud klassi jook, oli ka veel teine asjaolu, mis suurendas tema populaarsust. Nimelt, kui seaduse kohaselt oli õllepruulimine [[mihklipäev]]ast [[jüripäev]]ani keelatud, siis nisuõllele see kitsendus ei kehtinud.
Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimise tehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud Braunbieres''Braunbier'' ('pruun õlu') saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis [[kuurvürst]] Karl-Theodor [[1798]]. aastal ka [[klooster|kloostritele]] loa nisuõlle pruulimiseks. Aastatel [[1800]]–[[1812]] sulges enamik [[kuurvürst]]e oma pruulikojad või müüsidmüüs need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale.
 
Tänapäeval on nisuõlu populaarseim õllesort [[Baieri]]s ja [[Baden-Württemberg]]is, seda pruulitakse aga ka [[Hessen]]is ja [[Rheinland-Pfalz]]is. Väljaspool Saksamaad on see õllesort populaarne [[Austria]]s.
 
==Vaata ka==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Nisuõlu"