Eesti arhitektuur: erinevus redaktsioonide vahel

Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid [[Pärnu|Pärnus]] (Pärnu oblast). [[Tartu]] kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.<ref>{{Netiviide|Autor=Piret Lindpere|URL=http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Sotsialismiperiood/|Pealkiri=Sotsialismiperiood|Väljaanne=|Aeg=9.10.2009|Kasutatud=3.05.2018}}</ref> Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] projekteeris koos arhitektide [[Harald Arman]]i ja [[August Volberg]]iga Eesti NSV paviljoni Moskvasse [[Rahvamajanduse Saavutuste Näitus|Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele]] (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid [[Maimu Plees]], [[Bruno Tomberg]] ja [[Maia Oselein-Laul]]. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas [[Peeter Tarvas]] koos [[August Volberg]]iga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt [[Maia Laul]]. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino Grand Marina varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli [[Aleksandr Kuznetsov]]. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga [[Sillamäe]], kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.

 

 

1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum. Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Andres Kurg, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=282-284}}</ref> 1970.–1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.<ref name=":1" /> 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, [[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Ines Jaagus]]), mis tollal olid mõeldud 50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe (projekt 1968, [[Mart Port]], [[Malle Meelak]], Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel lisandusid Viljandi Männimäe ([[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Ene Aurik]]), mastaapne Lasnamäe ([[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Irina Raud]], [[Oleg Žemtšugov]]) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai (nüüd Ranna) rajoon ([[Paul Aarmann]], [[Maimu Palm]]).