J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

== Elulugu ==

{{vikinda}}

 

Tolkieni eriliseks huviobjektiks olid muistse Põhja–Euroopa ja vanad Anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta küllap suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest ja kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” olemasolu eest. Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "[[Silmarillion]]".

 

==Sirgumine==

 

Aastal 1895 tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema vend Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.

Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmatorkavalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte “vallatustest” haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, st vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.

 

 

Seejärel aga juhtus Tolkieni kätte Joseph Wrighti “Gooti keele aabits”. Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi “gootikeelseid” sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.

1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteist tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.

 

 

''Eala Earendel engla beorthast'',

1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.

 

 

Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli „Kadunud lugude raamat“ peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli niisiis käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.

Järgneva arutelu käigus vaeti nii „Silmarillioni“ kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien „Kääbikule“ järje kirjutama.

 

 

Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: „Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole.“

Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa „Kuninga tagasitulek“. Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.

 

 

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu „minu kahetsusväärseks kultuseks“. Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: “Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata.“

== Teosed ==

 

 

{|class=wikitable