Vikipeedia

Aleksandr Solženitsõn: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
6. rida:
[[1970]]. aastal pälvis Solženitsõn [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]] ja 1983. aastal [[Templetoni auhind|Templetoni auhinna]].
 
== ElukäikElukäi ==
 
Solženitsõn sündis kasakaperes kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele.<ref name="rostov1"/> Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu.<ref name="rostov1"/>
Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939 mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofiaFilosoofia ja kirjanduseKirjanduse instituudiInstituudi filoloogia teaduskonnas.
 
Solženitsõn sõdis [[Punaarmee]] koosseisus [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]], lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni[[kapten]]i auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti [[1945]] nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas [[Stalin]]it, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
 
Solženitsõni laagriaastad kestsid [[1953]]. aastani. [[1950]] paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda. [[1952]] lahutas ta [[1940]] sõlmitud abielu Natalja Rešetovskajaga. [[1957]] aastal abiellus Solženitsõn Rešetovskajaga uuesti, kuid abielu lahutati teist korda [[1972]]. [[1973]] abiellus Solženitsõn Natalja Svetlovaga. Teise naisega oli Solženitsõnil kolm poega: Jermolai (1970), Ignat (1972) ja Stepan (1973).
19. rida ⟶ 18. rida:
Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956 asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.
 
Kirjanduslik karjäär sai alguse [[Sulaaeg|Hruštšovi sula]] ajal, kui kirjandusajakiri [[Novõi Mir]] avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Et see teosTeos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustasning seeselle sündmusavaldamine põhjustas suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist [[1964]] muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.<ref name="Kuldma2005"/>
 
[[1970]] pälvis Solženitsõn Nobeli kirjandusauhinna, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
 
1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "[[Gulagi arhipelaag]]i" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973 Prantsusmaal[[Prantsusmaa]]l. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja [[USA]]-s ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 Nõukogude Liidust välja.
 
===Solženitsõn ja NSV Liidu RJK===
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Aleksandr_Solženitsõn"