Vladimir Sollogub: erinevus redaktsioonide vahel

| Rahvus = [[Venelanevenelane]]

| a2 = Kirjanikkirjanik ja riigiametnik

[[Krahv]] '''Vladimir Aleksandrovitš Sollogub''', vene keeles ''Влади́мир Алекса́ндрович Соллогу́б'', ([[20. august]] [[1813]] – [[17. juuni]] [[1882]]) oli vene kirjanik, kes kirjutas peamiselt lühiromaane, esseesid, näidendeid ja memuaare. Õppis [[Tartu ülikool]]is ja töötas hiljem erinevatesmitmes riigiametitesriigiametis. Ta oli kunstnik [[Fjodor Lvovitš Sollogub]]i onu.

Tema isapoolne vanaisa oli leedu-poola päritolu aadlik. Ta õppis aastatel 1829–1834 Tartu ülikoolis. PealePärast ülikooli lõpetamist töötas ta [[Peterburi]]s, alguses [[Venemaa Keisririigi Välisministeerium|välisministeeriumis]] ja seejärel [[Venemaa Keisririigi Siseministeerium|siseministeeriumis]], ning hiljem ka [[Kaukaasia]]s. Sollogub kolis koos perega 1850. aastate lõpus [[Tartu]]sse, kus neile kuulus maja. Majas elati talvel, suved veedeti Tartu ümbruses maal.<ref name="tuhat"/>

Ta suri 1882. aastal ja on maetud [[Moskva]]sse, Donskoi surnuaeda.

Vladimir Sollogub on avaldanud romaani "Tarantass", jutukogu "Enne Undund" ja elu lõpupoole memuaarid "Mälestused". Üliõpilasaastate kogemused Tartust on leidnud kajastamist jutustustes "Kaks Üliõpilastüliõpilast" (1837) ja "Apteekriemand" (1841). Samuti kirjeldab ta Tartut ja sealseid olusid üsna pikalt oma mälestustes ning tema kirjatöödes avaldub positiivne suhtumine [[Baltisakslased|baltisakslastesse]].<ref name="tuhat"/>