Vladimir Sollogub

Vladimir Aleksandrovitš Sollogub, vene keeles Влади́мир Алекса́ндрович Соллогу́б, (20. august 181317. juuni 1882) oli vene kirjanik, kes kirjutas peamiselt lühiromaane, esseesid, näidendeid ja memuaare.

Vladimir Sollogub
Sollogub.jpg
Vladimir Sollogub 1840. aastatel
Sündinud 20. august 1813
Peterburi, Venemaa
Surnud 17. juuni 1882 (68-aastaselt)
Hamburg, Saksamaa
Rahvus venelane
Elukutse kirjanik ja riigiametnik
Alma mater Tartu Ülikool
Abikaasa Sophia Mihhailovna Sollogub (1820–1878)
Lapsed Jelizaveta (1847–1932)
Maria (1851–1917)

Õppis Tartu ülikoolis ja töötas hiljem mitmes riigiametis. Ta oli kunstnik Fjodor Lvovitš Sollogubi onu, krahv.

ElukäikRedigeeri

Tema isapoolne vanaisa oli leedu-poola päritolu aadlik. Sollogub õppis aastatel 1829–1834 Tartu ülikoolis ja lõpetas selle. Töötas Peterburis, algul välisministeeriumis ja seejärel siseministeeriumis, hiljem ka Kaukaasias. Sollogub kolis koos perega 1850. aastate lõpus Tartusse, kus neile kuulus maja. Majas elati talvel, suved veedeti Tartu ümbruses maal.[1]

Ta suri 1882. aastal ja on maetud Moskvasse Donskoi surnuaeda.

LoomingRedigeeri

Vladimir Sollogub on avaldanud romaani "Tarantass", jutukogu "Enne und" ja elu lõpupoole memuaarid "Mälestused". Tartus veedetud üliõpilasaastad on leidnud kajastamist jutustustes "Kaks üliõpilast" (1837) ja "Apteekriemand" (1841). Samuti kirjeldab ta Tartut ja sealseid olusid üsna pikalt oma mälestustes ning tema kirjatöödes avaldub positiivne suhtumine baltisakslastesse.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1000 tartlast läbi aegade 2003, lk 404–405

KirjandusRedigeeri

  • Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo (koostajad). 1000 tartlast läbi aegade. Tartu, Greif 2003

VälislingidRedigeeri