Vladimir Sollogub
Vladimir Aleksandrovitš Sollogub, vene keeles Влади́мир Алекса́ндрович Соллогу́б, (20. august 1813 – 17. juuni 1882) oli vene kirjanik, kes kirjutas peamiselt lühiromaane, esseesid, näidendeid ja memuaare.
| Vladimir Sollogub | |
|---|---|
 Vladimir Sollogub 1840. aastatel | |
| Sündinud |
20. august 1813 Peterburi, Venemaa |
| Surnud |
17. juuni 1882 (68-aastaselt) Hamburg, Saksamaa |
| Rahvus | venelane |
| Elukutse | kirjanik ja riigiametnik |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Abikaasa | Sophia Mihhailovna Sollogub (1820–1878) |
| Lapsed |
Jelizaveta (1847–1932) Maria (1851–1917) |
Õppis Tartu ülikoolis ja töötas hiljem mitmes riigiametis. Ta oli kunstnik Fjodor Lvovitš Sollogubi onu, krahv.
Elukäik Redigeeri
Tema isapoolne vanaisa oli leedu-poola päritolu aadlik. Sollogub õppis aastatel 1829–1834 Tartu ülikoolis ja lõpetas selle. Töötas Peterburis, algul välisministeeriumis ja seejärel siseministeeriumis, hiljem ka Kaukaasias. Sollogub kolis koos perega 1850. aastate lõpus Tartusse, kus neile kuulus maja. Majas elati talvel, suved veedeti Tartu ümbruses maal.[1]
Ta suri 1882. aastal ja on maetud Moskvasse Donskoi surnuaeda.
Looming Redigeeri
Vladimir Sollogub on avaldanud romaani "Tarantass", jutukogu "Enne und" ja elu lõpupoole memuaarid "Mälestused". Tartus veedetud üliõpilasaastad on leidnud kajastamist jutustustes "Kaks üliõpilast" (1837) ja "Apteekriemand" (1841). Samuti kirjeldab ta Tartut ja sealseid olusid üsna pikalt oma mälestustes ning tema kirjatöödes avaldub positiivne suhtumine baltisakslastesse.[1]
Viited Redigeeri
Kirjandus Redigeeri
- Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo (koostajad). 1000 tartlast läbi aegade. Tartu, Greif 2003