Vladimir Sollogub
Vladimir Aleksandrovitš Sollogub (vene keeles Владимир Александрович Соллогуб; 20. august (8. august vkj) 1813 Peterburi – 17. juuni (5. juuni vkj) 1882 Bad Homburg vor der Höhe) oli vene kirjanik ja Venemaa riigiametnik.
| Vladimir Sollogub | |
|---|---|
 Vladimir Sollogub 1840. aastatel | |
| Sünniaeg |
20. august 1813 Peterburi, Venemaa |
| Surmaaeg |
17. juuni 1882 (68-aastaselt) Bad Homburg vor der Höhe, Saksamaa |
| Elukutse | kirjanik ja riigiametnik |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Abikaasa | Sofia Mihhailovna Sollogub (1820–1878) |
| Lapsed |
Jelizaveta (1847–1932) Marija (1851–1917) |
Elukäik muuda
Sollogub õppis aastatel 1829–1934 Tartu ülikoolis ja lõpetas selle gradueeritud üliõpilasena, kandidaadikraad jäi omandamata. Tudengina pööras ta suuremat tähelepanu korporatsioonielu ülistamisele kui teadusele.[1] Sollogub viibis õpingute ajal tihti Raadi mõisas Lipharti muusikaõhtutel.[2]
Ta abiellus 1840. aastal Kuramaa prints Karl Ernst von Bironi lapselapse Sofia Mihhailovna Vielgorskajaga. Nende abielu registreeriti Talvepalee väikeses kirikus ja isamees oli keiser Nikolai I.[2]
1859. aastal määrati ta Balti kubermangude erivolitustega ametnikuks ja ta kolis terve perega Tartusse. Nende elukohaks sai Karlova mõis.[3]
Elu jooksul töötas ta mitmetel ametikohtadel justiits- ja siseministeeriumi alluvuses. Riigiteenistuses olles pühendus Sollogub vanglate reformimisele, soovides neid muuta parandusasutusteks.[4]
Paljudes allikates on Sollogubi surmakohaks märgitud Hamburg, mis ei vasta tõele, sest just Bad Homburg vor der Höhe Saksamaal oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Vene aristokraatia lemmikkuurort ja krahv Sollogub viibis seal.[5] Bad Homburg vor der Höhe kasuks räägib ka kirjandusajakirjas Нива avaldatud nekroloog Sollogubi surma puhul.[6]
Sollogub on maetud Moskva Donskoi kloostri kalmistule, tema abikaasa Tartu Raadi kalmistu õigeusu kabel-kellatorni.[7]
Looming muuda
Sollogubi loominguline tegevus jaguneb kahte perioodi: 1837–1849 ja 1850–1882. Esimesse perioodi jäävad enamasti suurilma eluolu kirjeldavad jutustused, milles torkavad silma ebavõrdsed suhted või abielud. Oma proosas järgis ta sihikindlalt romantilist traditsiooni, mis oli oma aja ära elanud ja huvi tema loomingu vastu hakkas kaduma. Ei saa väita, et tema teostes puudusid realistlikud sotsiaalpsühholoogilised aspektid, mida tolleaegne lugeja ootas, ent kuulsuse tipphetk lõppes 1840. aastatega.[2]
Sollogubi loomingus on kolm teost, mis on ainest saanud kirjaniku õpinguaastatest Tartu ülikoolis.
"Kaks üliõpilast" ("Два студента") (1837) muuda
Eesti keelde pole seda tõlgitud. Loo keskmes on kaks Tartu üliõpilast – rikas venelane Viktor ja vaene sakslane Eduard. Süžee on üleshitatud armukolmnurgale: Viktor–Emilia–Eduard. Eesti lugejale võivad huvi pakkuda realistlikud episoodid provintsilinna- ja üliõpilaselust, mis koosneb peamiselt saksa pürjelitest. "Mis võib olla võluvalt rumalam saksa väikelinna vaiksest elust?" küsib kirjanik. "Saksa väikelinnas esineb ainult kolme liiki ebatavalisi sündmusi: ristsed konfettide ja veiniga, pulmad õhtusöögi ja šampanjaga, matused kinnaste ja sidruniga. Euroopat vapustanud sündmused nendeni ei küündinud; võib-olla luges mõni apteeker või kohtunik läbi Berliini ajalehe ja jagas tuttavaile poliitilist tarkust." "Teoses on värvikaid üliõpilaselu pilte, eriti korporantide ajaveetmise ja kommete kujutamine, nende joomalaulud ja duellid."[1]
"Apteekriemand" ("Аптекарша") (1841) muuda
Eesti keeles on ilmunud katkend jutustusest Issakovi koostatud raamatus "Postitõllaga läbi Eestimaa", milles kirjeldatakse Tartu üliõpilaselu ja kombeid 19. sajandi esimesel poolel. Teoses pole otseselt mainitud, et tegevus toimub Tartus, vaid kusagil vene provintsis S. kreisilinnas, kuid sellele viitab Tartu ülikoolis käibel olnud sõnavara, millega Sollogub oli kursis oma ülikooliaastatel. Teoses on mainitud ka luuletaja Nikolai Jazõkovi, kes õppis samuti Tartu ülikoolis ja Sollogubiga sidusid sõprussuhted.
Teose peategelane parun Führenheim tutvub ülikooli professori ja tema tütre Charlotte'iga, kes talle meeldib, kuid teda häirib, et tütarlaps ei kuulu kõrgemasse ühiskonnakihti ja seepärast on ka tema tunded vastuolulised. Üha enam sukeldub parun pulbitsevasse üliõpilasellu ning kaugeneb Charlotte'ist. Tütarlaps on aga jäägitult Führenheimi armunud. Seejärel saab parun päranduse ja sõidab Peterburi, kus elab muretut ja kohustustevaba elu. Aastate pärast tuleb ta taas ametiasjus Tartusse. Charlotte on vahepeal abiellunud apteeker Franziga, kes suhtub Charlotte'isse austusega, kuid on naisele pigem kaitseingli kui abikaasa rollis. See lugu jutustab ebavõrdsetest suhetest ja õnnetust armastusest, mis lõpeb kangelanna surmaga.[1]
"Lõpetamata lood" ("Неоконченные повести") (1843) muuda
Eesti keelde ei ole tõlgitud ja ei ole otseselt Tartuga seotud, ent peategelase Fjodori prototüüp on jutustuses Sollogubi ülikooliaegne sõber Ivan Zolotarjov ning tema õe reprodutseeritud saatus.[3]
Teoses räägib jutustaja oma loo ülikooliaegsest kamraadist, kes püüdis päästa oma õde soovimatust abielust. Õele appi rutates sureb kamraad teel. Õde siiski abiellub, aga sureb peagi. Loo mõte on, et igasugune tegevus või juhuslik kohtumine, ükskõik kui meeleheitlik ja otsustav see ka poleks, ei anna võimalust saatuse määratud teest kõrvale kalduda.[8]
"Kalossipaari lugu" ("История двух калош") (1839) muuda
Jutustust pole eesti keelde tõlgitud ja sellel pole Eestiga seost, kuid see on teos, millega Sollogub kuulsaks sai. Lugejaid köitis "eriti peen kompositsioon, mis ühendas madala – selle sõna otseses mõttes – ülevaga: jalanõud kunsti ja armastusega". Juba eessõnast saab lugeda: "Olen oma elus nii palju jalgsi kõndinud, nii palju kalosse lääpa tallanud, et tahes-tahtmata on mu hinge pugenud mingisugune hellus kalosside vastu. Rääkimata juba nende vaieldamatust kasust, sest kuidas on võimalik mitte lasta end puudutada nende tagasihoidlikkusest, kuidas saaks mitte haletseda nende kibedat saatust. Vaesed kalossid!". Seejuures vastandab Sollogub neid "ärahellitatud glasseekinnastele", mida aina kätel kantakse, neile kuulub au ja lugupidamine; nad pigistavad masurka ajal imelist kätt, nad embavad valsi ajal nõtket pihta". Juba see metonüümiline võte näitab, et tähelepanu keskpunktis pole mitte kindad, vaid nende kandjad, ja selleks, et vältida võimalikku arusaamatust, ta justkui vääratab "Kui palju inimesi... Kui palju on kalosse, tahtsin ma öelda, lääpatallatuid ja unustatuid, samal ajal kui glasseekindad oma klantsitud välimuse ja tühise tuluga naudivad täiega". Seega on autor juba eessõnas välja öelnud teose põhiteema: kasulikkus versus luksus, voorus versus pahe. Kuid ta muudab selle vastasseisu veel keerulisemaks, lisades siia kunsti teenimise"".[9]
Luule muuda
Tema värssidest sai üldtuntuks ainult üks luuletus, mis eesti keeles on teada nimega "Kitarre käes ja mantel üle õla..." (1833), vene keeles aga originaalpealkirjaga "Серенада". See luuletus viisistati, oli pühendatud Tartu iludusele Emilie Krüdnerile ning üliõpilased laulsid seda peaaegu saja aasta vältel.[1] Tõenäoliselt on tegu saksa rahvaviisiga, millest sai tuntud vene romanss.[10]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Issakov, Sergei (1971). Postitõllaga läbi Eestimaa : Eestimaa vene kirjanike kujutuses (XVIII sajandi lõpp - XX sajandi algus). Tallinn: Eesti Raamat. Lk 17–18, 311–322.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Николаев, П. А. (2007). Соллогуб Владимир Александрович. Русские писатели 1800–1917. Биографический словарь. (Русские Писатели 11–20 Вв.) (PDF) (vene). Москва: Большая российская энциклопедия. Lk 722–724. ISBN 978-5-85270-340-8.
- ↑ 3,0 3,1 Чистова, И. С. (1988). В. А. Соллогуб. Повести. Воjспоминания (vene). Ленинград: Художественная литература. Lk 653, 674. ISBN 5-280-00097-3.
- ↑ Лебедев В.Б, Степанова Т.В (2012). "В.А. Соллогуб и его эксперименты в области организации труда арестантов" (PDF). Вестник института: Преступление. Наказание. Исправление 1(17) / Научно-практический журнал Вологодского института права и экономики ФСИН. Lk 82–87. Vaadatud 30. märtsil 2024.
- ↑ Царькова, Т.С (2019). Ежегодник рукописного отдела Пушкинского Дома на 2018–2019 годы (vene). Санкт‑Петербург: Дмитрий Буланин. Lk 131.
- ↑ "Гр. В. А. Соллогубъ" (PDF). Нива. 27: 625–626. 1882.
- ↑ "Raadi kalmistud. Uspenski kalmistu". Tartu kalmistud. Vaadatud 30. märtsil 2024.
- ↑ Евзлин, Михаил (2015). "Сон Ивана Васильевича, или повести графа В.А. Соллогуба". Территория L – ежемесячная онлайн-газета Российской государственной библиотеки для молодёжи. Vaadatud 30. märtsil 2024.
- ↑ Egeberg, Erik (2009). "Высокое и низкое. История двух калош Вл. Соллогуба (The Sublime and the Base. The history of two galoshes by Vladimir Sollogub)". Poljarnyj vestnik. 12: 64-71.
- ↑ Tüür, Kadri; Õunapuu, Lauri (2023). "Atlandi ookeani varjatud allhoovused". Keel ja Kirjandus. 66 (7): 678–702.