Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
66. rida:
29. novembril 1944 vabastati Albaania [[Rahvusliku Vabastamise Liikumine (Albaania)|Rahvusliku Vabastamise Liikumise]] poolt. Mais moodustatud Antifašistlik Rahvusliku Vabastamise Nõukogu sai riigi ajutiseks valitsuseks.
Valitsuses, nagu ka Rahvusliku Vabastamise Liikumises, domineeris kahe aasta vanune [[Albaania Kommunistlik Partei]] ja partei esimene sekretär [[Enver Hoxha]] sai Albaania [[Albaania peaminister|peaministriks]]. Kuningas [[Zog I]]-l oli keelatud kunagi Albaaniasse tagasi tulla, kuigi riik jäi nimeliselt [[monarhia]]ks. Algusest peale oli Rahvusliku Vabastamise Liikumise valitsus varjamatult [[Kommunistlik riik|kommunistlik režiim]]. Teistes riikides, millest sai [[Nõukogude blokk]], olid kommunistid vähemalt nimeliselt mõned aastad [[koalitsioonivalitsus]]te osad, enne kui võtsid täieliku kontrolli ja rajasid täielikud kommunistlikud [[diktatuur]]id. Võttes kõrvale rahvusliku [[Balli Kombëtar]]i
Siseminister [[Koçi Xoxe]], kunagine [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia]]-meelne plekksepp, juhatas kohtuprotsessi (vaata: [[Albaania erikohus, 1945]]) paljude mittekommunistlike poliitikute "[[rahvavaenlane|rahvavaenlaste]]" ja "[[sõjakurjategija]]tena" hukkamõistmiseks. Paljud mõisteti surma. Need, kes pääsesid, vangistati aastateks töölaagritesse ja vanglatesse ja asustati hiljem taastatud märgaladele ehitatud riigifarmidesse.
Detsembris 1945 valisid albaanlased uue [[Albaania Parlament|Rahvuskogu]], kuid hääletajatele esitati üks nimekiri kommunistide-domineeritavast
Rahvuskogu kogunes jaanuaris 1946. Selle esimene tegu oli kaotada ametlikult monarhia ja kuulutada Albaania "rahvavabariigiks". Kuid nagu varem mainitud, riik oli olnud kommunistlik vaid veidi üle kahe aasta. Pärast kuid vihaseid vaidlusi võttis Rahvuskogu vastu põhiseaduse, mis peegeldas [[Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik|Jugoslaavia]] ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[põhiseadus|põhiseadusi]]
1945. aasta lõpus ja 1946. aasta alguses kõrvaldasid Xoxe ja teised partei kõva liini esindajad mõõdukaid, kes tahtsid tihedamaid sidemeid Läänega, natukenegi poliitilist [[pluralism]]i ja viivitamist rangete kommunistlike majandusmeetmete sisseviimisel, et Albaania majandus saaks rohkem aega areneda. Hoxha jäi ametisse hoolimata tõsiasjast, et ta oli kunagi pooldanud suhete taastamist Itaaliaga ja isegi lubanud albaanlaste õppimist Itaalias.
84. rida:
Aastal 1946 astus valitsus suuri samme [[stalin]]istlikus stiilis [[plaanimajandus]]e sisseviimiseks. Valitsus riigistas kogu tööstuse, muutis väliskaubanduse valitsuse [[monopol]]iks, võttis peaaegu kogu sisekaubanduse riigi kontrolli alla ning keelas maa müügi ja edasiandmise. Äsjaloodud [[Majandusliku Planeerimise Komisjon]]i planeerijad rõhutasid tööstuslikku arengut ja aastal 1947 kehtestas valitsus Nõukogude kuluarvestussüsteemi.
==
Kuni [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia]] [[Kominform]]ist väljaheitmiseni aastal 1948 oli Albaania tegelikult Jugoslaavia satelliit. 1943. aasta Albaania-sisesest [[Mukje kokkulepe|Mukje kokkuleppest]] jugoslaavlaste survel lahtiütlemisel loobusid Albaania kommunistid nõudmistest Jugoslaaviale loovutada [[Kosovo]] pärast sõda Albaaniale. Jaanuaris 1945 sõlmisid kaks valitsust lepingu Kosovo kui Jugoslaavia [[autonoomia|autonoomse]] provintsi loomiseks. Varsti pärast seda sai Jugoslaaviast esimene riik, kes tunnistas Albaania ajutist valitsust.
110. rida:
Albaania ja Suurbritannia vahel tekkis aastal 1946 [[Korfu kanali intsident|suur intsident]] pärast seda, kui Tirana nõudis [[jurisdiktsioon]]i Albaania mandri ja Kreeka saare [[Korfu]] vahelise kanali üle. Suurbritannia vaidlustas Albaania nõude, seilates nelja hävitajaga kanalisse. Kaks laeva sõitsid 22. oktoobril 1946 miinile ja 44 meeskonnaliiget hukkus. Suurbritannia kaebas ÜRO-sse ja [[Rahvusvaheline Kohus|Rahvusvahelisse Kohtusse]], mis oma esimeses juhtumis üldse langetas otsuse Tirana vastu.
Pärast 1946. aastat hakkasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia rakendama keerukat salaplaani Albaania kommunistliku režiimi kukutamiseks, toetades antikommunistlikke ja rojalistlikke jõudusid riigis. Aastal 1949 töötasid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia luureorganisatsioonid koos kuningas [[Zog I]] ja tema ihukaitseväelastega. Nad värbasid Albaania põgenikke ja emigrante [[Egiptuse kuningriik|Egiptusest]], Itaaliast ja Kreekast; treenisid neid [[Küpros]]el, [[Malta]]l ja [[Lääne-Saksamaa|Saksamaa Liitvabariigis]]
Pärast riigivastase tegevuse lainet, sealhulgas nurjunud sissetungid ja Nõukogude Liidu saatkonna pommitamine Tiranas 1951. aasta märtsis, rakendas Albaania režiim karme sisejulgeoleku meetmeid. Septembris 1952 kehtestas Rahvakogu [[karistusseadustik]]u, mis nõudis [[surmanuhtlus]]t kõigile üle üheteistkümneaastastele, kes tunnistati süüdi riigivastases [[vandenõu]]s, riigivara kahjustamises või majandus[[sabotaaž]]i toimepanemises. Poliitilised hukkamised olid tavalised, kommunistliku režiimi ajal hukati kokku 5000 kuni 25 000 inimest.
138. rida:
Albaania mängis Hiina-Nõukogude konfliktis kaugelt suuremat rolli, kui tema suurus või tähtsus kommunistlikus maailmas olid. Aastal 1958 seisis Albaania koos [[Hiina Rahvavabariik|Hiina rahvavabariigiga]] vastu Moskvale küsimustes [[rahulik kooseksisteerimine|rahulikust kooseksisteerimisest]], [[destaliniseerimine|destaliniseerimisest]] ja Jugoslaavia "eraldi teest sotsialismile" majanduselu detsentraliseerimise kaudu. Nõukogude Liit, teised Ida-Euroopa riigid ja Hiina andsid kõik Albaaniale suurel hulgal abi. Nõukogude juhid lubasid ka ehitada Tiranasse suure [[kultuuripalee]] Nõukogude rahva "armastuse ja sõpruse" sümbolina albaanlaste suhtes. Kuid vaatamata nendele žestidele ei rahuldunud Tirana Moskva majanduspoliitikaga Albaania suunal. [[Enver Hoxha|Hoxha]] ja [[Mehmet Shehu|Shehu]] otsustasid ilmselt mais või juunis 1960, et Albaania on kindlustanud Hiina toetuse, ja kui Hiina Rahvavabariigi ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] vahel kerkis terav [[poleemika]], asusid nad avalikult esimese poolele. [[Ramiz Alia]], sel ajal Poliitbüroo liikmekandidaat ja Hoxha nõuandja ideoloogilistes küsimustes, mängis olulist rolli retoorikas.
[[Hiina-Nõukogude lõhe]] muutus avalikuks juunis 1960 [[Rumeenia Kommunistlik Partei|Rumeenia Töölispartei]] kongressil, kus [[Nikita Hruštšov|Hruštšov]] püüdis saavutada [[Peking]]i hukkamõistu. Albaania delegatsioon, üksi Euroopa delegatsioonide seas, toetas Hiinat. Nõukogude Liit vastas kohe samaga, korraldades 1960. aasta suvel kampaania Hoxha ja Shehu kõrvaldamiseks. Moskva lõpetas Albaaniale põua tõttu lubatud teraviljatarned ja Nõukogude saatkond Tiranas julgustas avalikult [[Albaania Tööpartei]] Nõukogude-meelset fraktsiooni kõnelema partei Hiina-meelse hoiaku vastu. Moskva kaasas end ilmselt ka vandenõusse Albaania Tööpartei sees Hoxha ja Shehu jõuga kõrvaldamiseks. Kuid arvestades nende tugevat kontrolli partei masinavärgi, armee ja Shehu salapolitsei, Riigi Julgeolekudirektoraadi (Drejtorija e Sigurimit të Shtetit—[[Sigurimi]]) üle, pareerisid kaks Albaania juhti kergesti ohu. Neli Nõukogude-meelset Albaania juhti, sealhulgas [[Teme Sejko]] ja [[Tahir Demi]], anti lõpuks kohtu alla ja hukati. Hiina Rahvavabariik hakkas kohe asendama katkenud Nõukogude nisusaadetisi, vaatamata välisvaluuta vähesusele ja oma majandusraskustele.
Albaania asus taas Hiina Rahvavabariigi poolele, kui see alustas rünnakut Nõukogude Liidu juhtivale seisundile rahvusvahelises kommunistlikus liikumises 1960. aasta novembris Moskvas maailma 81 kommunistliku partei konverentsil. Hoxha räuskas Hruštšovi suunas Kreeka nõuete julgustamise eest [[Põhja-Epeiros|Lõuna-Albaaniale]], ebakõlade külvamise eest Albaania Tööparteis ja armees ning majandusliku väljapressimise kasutamise eest. "Nõukogude rotid said süüa, samas Albaania rahvas sureb nälga", raius Hoxha, viidates Nõukogude teraviljatarnete sihilikule viivitamisele. Moskvale ustavad kommunistlikud juhid kirjeldasid Hoxha esinemist kui "gängsterlik" ja "infantiilne", ja kõne välistas igasuguse võimaluse kokkuleppest Moskva ja Tirana vahel. Juba järgmisel aastal esitas Albaania volituse kommunistlikule Hiinale. Nõukogude-meelsed kommunistlikud parteid, soovimata astuda Hiina Rahvavabariigile otse vastu, kritiseerisid Pekingit Albaaniat nuheldes. Kommunistlik Hiina omalt poolt rõhutas sageli albaanlaste paukumist Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vastu, mida Tirana nimetas "sotsialistlikuks põrguks".
Hoxha ja Shehu jätkasid oma [[tiraad]]e Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vastu Albaania Tööpartei neljandal kongressil veebruaris 1961. Kongressil teatas Albaania valitsus põhisuunad riigi kolmandaks viisaastakuplaaniks (
Pärast lisateravuste vahetamist Nõukogude ja Hiina delegaatide vahel Albaania kohta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressil oktoobris 1961, kritiseeris Hruštšov teravalt albaanlasi raseda Nõukogude-meelse Albaania partei Poliitbüroo liikme [[Liri Gega]] hukkamise eest, ja Nõukogude Liit katkestas lõpuks detsembris [[Nõukogude–Albaania lõhe|diplomaatilised suhted]] Albaaniaga. Moskva tõmbas kõik Nõukogude majandusnõuandjad ja tehnikud riigist välja, sealhulgas [[kultuuripalee]] peal töötavad, ning peatas tarvikute ja varuosade veod juba Albaanias olevale sisseseadele. Lisaks jätkas Nõukogude Liit oma mereväe käitiste demonteerimist [[Sazan]]i saarel; see protsess oli alanud juba enne suhete katkestamist.
154. rida:
Oktoobris 1964 tervitas Hoxha Hruštšovi kukutamist ja Nõukogude Liidu uued juhid võtsid initsiatiivi Tirana suhtes. Kuid peagi sai selgeks, et uus Nõukogude juhtkond ei kavatse muuta aluspoliitikat Albaania suhtes, ja suhted ei paranenud. Tirana propaganda jätkas aastakümneid rääkimist, et Nõukogude ametiisikud on "reeturlikud revisionistid" ja "kommunismi reeturid", ning aastal 1964 ütles Hoxha, et Albaania tingimused leppimiseks olid Nõukogude vabandused Albaaniale ja riigile tekitatud kahju korvamine. Nõukogude-Albaania suhted läksid madalseisu pärast [[Praha kevad|Varssavi Lepingu Organisatsiooni sissetungi Tšehhoslovakkiasse]] aastal 1968; Albaania uskus, et Nõukogude Liit on muutunud pärast [[Jossif Stalin]]i surma liiga liberaalseks, nii lahkus ta [[Varssavi Lepingu Organisatsioon]]ist. [[Leonid Brežnev]] ei teinud katset sundida Albaaniat jääma.
=== Kultuuriline ja
1960. aastate keskel muutusid Albaania juhid ettevaatlikuks ohust nende võimule kasvava [[bürokraatia]] poolt. Partei distsipliini õõnestati. Inimesed kaebasid [[võimu kuritarvitamine|võimu kuritarvitamise]], [[inflatsioon]]i ja madala kvaliteediga kaupade parast. Kirjanikud eksisid kõrvale ametlikust [[Sotsialistlik realism|sotsialistlikust realismist]], mis nõudis, et kunst ja kirjandus oleksid valitsuse ja partei poliitika instrumendid. Selle tulemusena käivitas Hoxha pärast [[Mao Zedong]]i aastal 1966 Hiinas vallandatud [[Kultuurirevolutsioon]]i oma Kultuurilise ja Ideoloogilise Revolutsiooni. Albaania juht keskendus sõjaväe, valitsusbürokraatia ja majanduse reformimisele, samuti uue toetuse loomisele oma süsteemile. Režiim kaotas sõjaväe auastmed, taaskehtestas poliitilised komissarid sõjaväes ja loobus professionaalsusest armees. Võideldes "valgekraede mentaliteedi" vastu, alandasid võimud ka keskmise ja kõrgema astme ametnike palku, ajasid haldurid ja spetsialistid ära nende laudade tagant ning saatsid sellised isikud vabrikutesse ja põldudele rügama. Kuus ministeeriumit, sealhulgas justiitsministeerium, likvideeriti. [[Kollektiviseerimine|Kollektiviseerimine]] levis isegi kaugetesse mägedesse. Lisaks ründas valitsus dissidentlikke kirjanikke ja kunstnikke, reformis oma haridussüsteemi ja tugevdas üldiselt Albaania isolatsiooni [[Euroopa kultuur]]ist püüdega hoida eemal välismõjud.
Aastal 1967 viisid võimud läbi vägivaldse kampaania usuelu kustutamiseks Albaanias, väites, et [[religioon]] on jaganud albaania rahvuse ja hoiab seda
Traditsioonilised sugulussidemed Albaanias, keskendunud patriarhaalsele perekonnale, olid purunenud klannijuhtide sõjajärgse represseerimisega, põllumajanduse kollektiviseerimisega, industrialiseerimisega, maalt linna kolimisega ja usu mahasurumisega. Sõjajärgne režiim tõi radikaalse muudatuse Albaania naiste seisundis. Peetuna traditsioonilises albaania ühiskonnas teise sordi inimesteks, tegid naised enamuse töid kodus ja põldudel. Enne Teist maailmasõda oli umbes 90% Albaania naistest kirjaoskamatud, ja paljudes kohtades peeti neid iidsete hõimuseaduste ja tavade järgi [[vallasvara]]ks. Kultuurilise ja Ideoloogilise Revolutsiooniga julgustas partei naisi asuma tööle kodust väljas, püüdega kompenseerida tööjõupuudust ja ületada oma konservatiivsust. Hoxha ise kuulutas, et igaüks, kes tallub partei käsul naiste õigustest, tuleb "tulle heita".
184. rida:
Väga järk-järgulised ja kerged reformid intensiivistusid, kui [[Mihhail Gorbatšov]] algatas [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] uue [[glasnost]]i ja [[perestroika]] poliitika, mis viis [[Berliini müür]]i langemiseni novembris 1989 ja kommunistlike valitsuste kokkuvarisemiseni [[Kesk- ja Ida-Euroopa riigid|Kesk- ja Ida-Euroopas]]. Pärast [[Nicolae Ceaușescu]] ([[Rumeenia]] kommunistlik juht) hukkamist 1989. aasta revolutsioonis kiirendas Alia oma reforme, muretsedes ilmselt vägivalla ja oma saatuse pärast, kui radikaalseid muudatusi ei tehta. Ta allkirjastas [[Helsingi lepped|Helsingi kokkuleppe]] (mille teised riigid allkirjastasid aastal 1975), austades [[inimõigused|inimõigusi]]. 11. detsembril 1990, üliõpilaste ja tööliste tohutu surve all, teatas Alia, et Tööpartei loobus talle garanteeritud ainuvalitsemisõigusest, et saaks moodustada teisi parteisid ja et 1991. aasta kevadel saaks pidada vabad valimised.
Alia partei võitis 31. märtsil 1991 valimised
Kommunistide seisund kinnistus valimiste esimeses voorus 1991. aasta ajutise seaduse alusel, kuid lagunes kaks kuud hiljem üldstreigi ajal. "Rahvusliku päästmise" komitee võttis võimu üle, kuid kukkus kuue kuu pärast samuti kokku. 22. märtsil 1992 kaotasid kommunistid riiklikel valimistel Demokraatlikule parteile. Üleminek diktatuurilt demokraatiale pakkus palju väljakutseid. Demokraatlik partei pidi lubatud reforme ellu viima, kuid nad olid kas liiga aeglased või ei lahendanud probleeme, nii et inimesed pettusid, kui nende lootused kiirest õitsengust ei täitunud. Üldvalimistel 1996. aasta juunis püüdis Demokraatlik partei võita absoluutset enamust ja manipuleeris tulemustega. [[1997. aasta kodusõda Albaanias|See valitsus lagunes koost aastal 1997]] [[püramiidskeem]]ide täiendava varisemise ja laialdase korruptsiooni kiiluvees, mis põhjustas kaose ja rahutusi kogu maal. Valitsus püüdis rahutusi maha suruda sõjaväe abil, kuid katse nurjus relvajõudude pikaajalise korruptsiooni tõttu, mis sundis teisi riike sekkuma. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele ratifitseerisid albaanlased aastal 1998 põhiseaduse, luues demokraatliku riigikorralduse, mis põhines õigusriigil ja tagas põhiliste inimõiguste kaitse.
197. rida:
* [[Enver Hoxha]] (1944–1985)
* [[Ramiz Alia]]
[[Albaania president|Rahvakogu presiidiumi esimehed]]:
203. rida:
* [[Omer Nishani]] (1946–1953)
* [[Haxhi Lleshi]] (1953–1982)
* [[Ramiz Alia]]
[[Albaania peaminister|Peaministrid]]:
* [[Enver Hoxha]]
* [[Mehmet Shehu]] (1954–1981)
* [[Adil Çarçani]] (1982–1991)
| |||