Karikatuur: erinevus redaktsioonide vahel

Karikatuuri ajalugu ulatub juba aega enne trükipressi leiutamist. Teadaolevalt elas juba [[Aristoteles]]<nowiki/>e ja [[Aristophanes]]<nowiki/>e ajal [[Kreeka]]<nowiki/>s kunstnik Pauson, kes pidi kannatama oma karikatuuride pärast. Kujurid Вupalus ja Athenis joonistasid karikatuuri paljasjalgsete poeedist [[Hipponax]]'ist, millele Hipponax vastas mõjuva satiirilise luuletusega, mille mõjul karikaturistid end üles poosid<ref name=":0" />. Antiikajast on teada joonistus, kus [[Aineias|Aeneas]] kannab Anchisest ja juhib Ascaniust Troojast välja. Sellel ajal oli tavaline, et karikatuurides kujutati inimesi loomadena. Hilisemal papüürusel on leitud veelgi loomi inimeste tegevuses -– lõvi ja gasell mängivad malet. Selle all on mõeldud vaaraod Ramses III ja ta daami.

Loomadena kujutati inimesi ka keskajal. Ühel karikatuuril jutlustab rebane hanedele ja partidele; rebase all oli mõeldud munka, hanede ja partide all kergeusklikke. Veelgi hiljem, 1540 aastal, ([[Renessanss|renessansiaja]]<nowiki/>l), loomastab [[Tizian]] Laokooni-rühma ahviderühmaks. Tähtsaimaks karikatuuri objektideks keskajal olid vaimulikud, juudid, kurat ja mood. Keskaja karikatuurid olid [[grotesk]]<nowiki/>sed. Oma karikatuurse loomingu raiusid kujurid kivvi ja sellise loomingu moodustavad koletised -– pooleldi loomad, pooleldi inimesed, kelle kehaosi on kas venitatud või komplekteeritud mitmelt loomaliigilt. Selliseid monstrumeid leidus nii kirikuis, kabareedes, eraisikute majades ja käsikirjade äärtel.

Renessansiaja tähtsaimaist karikaturistidest peab mainima [[Leonardo da Vinci|Leonardo d ada Vincit]] (joonistas peamiselt näokarikatuure ehk šarže), [[Michelangelo]]<nowiki/>t, Holbeini, Rafaeli, P. Brueghelit.

[[Reformatsioon|Reformatsiooniajal]] andis [[Martin Luther]] oma Rooma-vastaste rünnakutega tõuke karikatuuri kasutamiseks. Pilati nii Lutherit ennast kui ka tema vastaseid: [[paavst]]<nowiki/>e, [[Piiskop|piiskopp]]<nowiki/>e jt. Ühel karikatuuril oli Lutherit näiteks kujutatud torupillina, keda vanakurat puhub.

Inglismaal tegutses [[George I]] ja [[George II]] ajal karikaturist ja illustreerija [[William Hogarth]] (1697-17641697–1764), kes kritiseeris sotsiaalseid pahesid üldisemalt ja kuna tema eesmärk oli pigem moraalne ja pedagoogiline, siis tema looming on ka püsivama väärtusega. [[George III]] ajal tegutses karikaturist [[George Townshend]] (1724-18071724–1807), keda nimetaksenimetatakse Kanada esimeseks karikaturistiks.Tema karikatuure avaldati pildiajakirjades nagu "''Political Register''", "''Oxford Magasine''" jm. Sajandi viimasel veerandil karikatuur Inglismaal hoognes ja teravnes, kuid 19. saj. alguse karikatuur suri ülespuhutusse ja oma absurdsusse. Selle tugevaim esindaja oli [[Thomas Rowlandson]] (1756-18271756–1827). 17. ja 18. sajandil ilmus Inglismaal ja Prantsusmaal rohkesti moekarikatuure, kus objektideks olid daamide seelikute krinoliinid ja nende soengud, mida valmistati redeli ja nurgamõõtjaga. Moele oli erilist mõju avaldanud [[Louis XIV]] ja [[Louis XV]] elustiil. Kuid Prantsusmaal ei olnud karikatuuride avaldamisel sellist vabadust, mis oli Inglismaal. 18. sajandi algul olid Prantsusmaal satiirilised trükised üldse väga haruldased. Poliitiline karikatuur oli keelatud.

Inglismaal oli [[Victoria ajastu|Victoria-aeg]]<nowiki/>adel ainsaks karikatuuriajakirjaks „''Punch''". Riigi stabiilsuse tõttu oli karikatuuride ainet vähe ja ainult üksikuid ajakirju avaldasid neid, seal avaldatud karikatuuride stiil oli humoristlik, kuid ilma teravusteta. 1869. aastal hakkas ilmuma huumori ja karikatuuri ajakiri „''Vanity Fair''", mis tõi uuesti esile isikliku karikatuuri. Sajandi viimsel kümnendil hakkas [[Herbert Vivian]] avaldama ajakirja "''The Whirlwind''". 19. sajandil hakkas üle Euroopas ilmuma palju erinevaid karikatuuriajakirju. Itaalias algas modernne karikatuur "''II Fischiatto''" (1848) ajakirja ilmumisega, mis sisaldas jämedajoonelisi puulõigetega tehtud karikatuure. Sajandi kolmandal veerandil asutati [[Bologna]]<nowiki/>s ajakiri "''Papagallo''", mis käsitles üldeuroopalisi ja kosmopoliitilisi küsimusi. Ajakiri oli sedavõrd populaarne, et „Papagallole" tekkis hulk jäljendajaid. Saksas ilmusid karikatuuriajakirjad "''Kladderadatschi''" (1848), „''Fliegende Blätter''" (1845), "Kladderadatsch", "''Jugend''", "''Simplicissimus''" (1896)<ref name=":0">Eduard Laugaste - Eesti kirjandus karikatuuris (Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus, Tartu, 1939, lk 10)</ref>. Nendest saksa ajakirjadest said algul Eesti väljaanded oma trükistesse karikatuure, kui puudusid veel Eesti karikaturistid.