Vikipeedia

Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Stuttgarti > Stuttgardi
1. rida:
'''Michael Andreas Helmuth''' '''Ende''' ([[12. november]] [[1929]] [[Garmisch-Partenkirchen]] – [[28. august]] [[1995]] [[Filderstadt]]) oli üks edukamaid saksa laste- ja noortekirjanikke, kes sai tuntuks oma fantaasiarikaste filosoofiliste muinasjuttromaanidegamuinasjutt-romaanidega. Mitmed tema teosed on olnud rahvusvaheliselt edukad, neist on tehtud filme, näidendeid ja telesaateid. Ende teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja neid on avaldatud üle 30 miljoni eksemplari.
 
==Elust ja loomingust==
Ende isa oli [[Sürrealism|sürrealistlik]] maalikunstnik Edgar Ende, ema nimi oli Luise Bartholomä. Ende varases lapsepõlves kolis perekond [[München]]isse. 30. aastail tabas peret kriis, kui [[Natsionaalsotsialism|natsionaalsotsialistid]] keelasid ideoloogilistel põhjustel Ende isa teoste levitamise. Paljud isa sõbrad ja kolleegid, kelle hulgas oli mitmeid juute, arreteeriti. Ende õppis juba lapsena, et võõrastele ei tohi rääkida kodus kuuldud asjust.<ref name="xabHy" /> Alates 1940 käis Michael Ende Müncheni Maximiliangymnasiumis, olles enda sõnul halb õpilane, kes jälestas kooli.<ref name="yejeJ" />
Sõja tõttu lõpetas Ende aga [[1948]] hoopis StuttgartiStuttgardi [[Waldorfi kool|waldorfkooliWaldorfi kooli]]. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.<ref name="VlyZy" /> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt [[kabaree]]<nowiki/>tekste, ning 1954–62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.
Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. [[1950]]. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“. Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“ See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“<ref name="s8bK0" /> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.<ref name="CbF14" /> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles [[1960]]. aastal ja see sai [[Saksa noorsookirjanduse auhind|saksa noorsookirjanduse auhinna]]. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.<ref name="VQOB5" />
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965–711965–1971 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette [[eskapism]]<nowiki/>i ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref name="bRave" /> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega [[Itaalia]]<nowiki/>sse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref name="cO5n5" />
Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumaja uksest või ka bordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba [[Rudyard Kipling]]. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“<ref name="ZBea9" />
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Michael_Ende"