Esa Saarinen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
13. rida:
Artiklis "Continuity and Similarity in Cross-Identification" väidab Saarinen muu hulgas, et eri [[võimalik maailm|võimalikesse maailmadesse]] kuuluvate objektide samastamise probleem ei ole [[pseudoprobleem]].
[[Jaakko Hintikka]] on väitnud, et üks peamisi ristsamastamise vahendeid on ruumiline ja ajaline järjepidevus. Ruumiline ja ajaline järjepidevus on indiviidide taassamastamise tähtsaim vahend, ja kui Hintikkal on õigus, ei too ristsamastamine kaasa uusi ületamatuid raskusi. Hintikka järgi me tavaliselt ristsamastame uskuja uskumusalternatiivide vahel (võimalike maailmade vahel, mis on uskuja kõikide uskumustega kooskõlas), jälgides indiviide edasi-tagasi ruumis ja ajas ning püüdes jõuda maailmadevahelisele ühisele pinnale.
Saarinen teeb vahet võimalikel [[asjade seis]]udel ja võimalikel [[sündmuste käik]]udel. Sündmuste käik
Vaatleme olukorda teatud auditooriumis teatud hetkel. Siis võib mõelda sealt algust saavatele alternatiivsetele sündmuste käikudele. Väljaspool auditooriumi toimuva jätame täpsustamata. Siis ei ole sündmuste käikudel ühtki täielikku ühist staadiumi, kuid osa staadiumist on neile ühine. Tegu on lokaalselt, kuid mitte globaalselt identsete võimalike asjade seisudega. See "väike maailm" saab olla Hintikka mudelis ühiseks pinnaks. Piisab tavalisest taassamastamisest. Propositsiooniliste hoiakute puhul saab seda mudelit rakendada aga ainult piiratud arvul juhtumitel. Vaatame jälle
Mudel võimaldab ka sündmuste käike, mis tulevikus langevad kokku, aga minevikus lahknevad. [[Saul Kripke]], [[John Mackie]] ja [[Colin McGinn]] on väitnud, et indiviidi päritolu on tema paratamatu omadus. Kui aga ristsamastamine on võimalik minevikku lahknevate sündmuste käikude vahel, siis ei ole kindel, et ristsamastatud indiviididel on sarnane päritolu. See lahkarvamus tundub Saarisele pealiskaudne. [[Intensionaalne mõiste|Intensionaalsete mõistete]] [[võimalike maailmade semantika]] üks põhiideid, on mitme võimaliku maailma üheaegne vaatlemine. Vaadeldav võimalike maailmade klass sõltub mõistest ning on erinev eri [[võimalikkus]]emõistete ([[praktiline võimalikkus]], [[füüsiline võimalikkus]], [[loogiline võimalikkus]] jne) ja eri propositsiooniliste hoiakute
Vaatame [[tegelik maailm|tegelikku maailma]], nagu ta praegu on, ja üht indiviidi selles, näiteks Nixonit. Saab mõelda erinevatest sündmuste käikudest, mis on kooskõlas kõigega, mida me teame (või näiteks usume) ja mis toovad praeguse asjade seisuni ja täpselt praeguse Nixonini. Tõenäoliselt me ei tea ega usu Nixoni päritolu üksikasjade kohta suurt midagi, rääkimata [[sügoot]]idest ja [[gameet]]idest, millest [[Colin McGinn]] räägib. Nii et on sündmuste käike, mis on kooskõlas kõigega, mida me teame või usume, ja on Nixoni päritolu koha pealt väga erinevad. Pole mingit ''de re'' paratamatust, et Nixonil oleks see päritolu, mis tal tegelikult on.
Tuleb alati hoolikalt eristada küsimust, millised võimalikud maailmad on ühes või teises intensionaalses kontekstis relevantsed, ja ristsamastamise probleemi. Saarisele tundub, et seda pole märgatud.
27. rida:
Põhiraskus tundub olevat see, et me nõuame, et ühine pind oleks täiesti sarnane. Selle nõude me esitame nii kogu staadiumi kui ka staadiumi osa puhul. Selle nõude tõttu meie mudel propositsiooniliste hoiakute kontekstis enamasti ei tööta, sest meie propositsioonilised hoiakud ei täpsusta praktiliselt kunagi mingit maailma osa lõpuni. Et mudelit parandada, loobume täieliku sarnasuse nõudest. Kui sarnased peavad staadiumid või nende osad olema, et mudel töötaks?
Oletame, et tegu on inimese ''a'' [[uskumus]]tega. Need täpsustavad ühtesid ruumipiirkondi rohkem kui teisi. Kindlasti aga ei täpsusta need ühtki ruumiosa ammendavalt, vahe on ainult detailsuse astmes. Oletame, et me tahame ristsamastada ''a''-d ennast üle tema doksastiliste alternatiivide. Eeldatavasti on see võimalik. Meil on enda kohta [[de re uskumus|''de re'' uskumus]]i. Kindlasti aga ei täpsusta ''a'' uskumused kõiki tema omadusi. Nii et ''a'' omadused on tema eri doksastilistes alternatiivides erinevad. Vaevalt see näitab, et teda ei saa üle nende ristsamastada. Aga Hintikka mudeli järgi pole siin ristsamastamine võimalik. Pole kõigega, mida ''a'' usub, kooskõlas olevate
Propositsiooniliste hoiakute kontekstis ei ole Hintikka kriitika sarnasuslähenemise aadressil õigustatud. Suhteliselt kerge on näha, mis viis Hintikka järjepidevuse ületähtsustamisele selles kontekstis. Kui jutt on uskuja uskumustest, siis Hintikka järgi on ühine pind lihtsalt mis tahes maailmaosa, mille täpsustavad tema määratud uskumused.
Nii et kui defineerida ''a'' doksastiliste uskumuste vahelise ühine pind lihtsalt mis tahes vana maailmaosana, mille kõik ''a'' uskumused täpsustavad, siis Hintikka skeem kaotab usutavuse. Indiviidide jälgimisest ühise pinnani pole kasu, kui pole meetodeid ühiste pindade vaheliseks ristsamastamiseks. Neid Hintikkal pole. Olukord muutub, kui kasutada Lewise sarnasuslähenemist. Nüüd ei saa ühe sündmuste käigu Joe Smithi teise sündmuste käigu Bpb Browniga samastada, sest nad pole asjakohaste omaduste suhtes küllalt sarnased.
37. rida:
===Relevantse mõtlemise relevantsus: märkusi Carlin Romano raamatu "America the Philosophical" kohta===
Artiklis "The Relevance of Relevant Thinking: Remarks on Carlin Romano's ''America the Philosophical''" ütleb Saarinen, et [[Carlin Romano]] raamat "[[America the Philosophical]]" laiendab [[filosoofia]] õpetusest isiklikuks kalduvuseks reflektiivselt mõtelda, filosoofia on autori järgi reflektiivne
Saarinen võrdleb tunnet Romano raamatu lugemisest tundega 10-aastaselt esimese [[The Beatles|biitlite]] laulu "[[All
Romano näitab rakendusliku, elufilosoofilise mõtlemise tähtsust ning pakub dispositsioonilise vaatenurga. Saarinen on peaaegu 30 aastat püüdnud välja töötada dispositsiooniliselt orienteeritud, positiivset ja konstruktiivset, kaudset ja otsustavalt mittedistsiplinaarset filosoofilist praktikat loengute näol. Romano arendab sedasama [[metafilosoofia|metafilosoofilist]] paradigmalaiendust kirjalikus vormis. Mõned pedagoogid peavad [[loeng]]ut ühesuunaliseks, passiivseks ja vanamoeliseks, isegi allutavaks, ja halbu loenguid ongi palju peetud. Saarinen usub, et koidab uus, mõtlema ärgitavate loengute ajastu. Ta peab silmas kohaloleva auditooriumi ees peetud etenduslikke loenguid. [[Lektor]] on mõtete dirigent. Võrdselt olulised on mõttevoog, intensiivsuse areng ning muusikute ja dirigendi vaheline häälestus. Erinevalt orkestrist ei mängi muusikud mõttepilli nootide järgi. Mõttekäigud, assotsiatsioonid, jutustused ja kogemused, mille üle loeng kutsub osalejat järele mõtlema, ei tule väljast, vaid puhkevad seest, ainult mõningase toetusega väljastpoolt. [[Elufilosoofia|Elufilosoofiline]] loengupidamine kui etenduskunst ja elufilosoofiline praktika on hübriidne nähtus sarnaselt sellega, mis on olnud muusika ajaloos. Traditsioonilise loengu ja [[motivatsioonikõnelemine|motivatsioonikõnelemise]] elemendid on ühitatud tingimusteta austusega indiviidi kui oma mõtete ja taipamiste allika vastu. See on loengusarnane energiseeritud ülikeskendunud ühine järelemõtlemisistung. Tuleb luua väestav ruum, võimestav keskkond, toetav õhustik, milles inimesed saaksid tegelda elufilosoofiliselt relevantse järelemõtlemisega, milles saaksid huvitatud osalejad leida elumuutvad sekkumised seestpoolt, ilma et ta peaks filosoofiat tundma. Tuleb anda ajend järelemõtlemisele, mida tavaliselt välditakse. Missugused kontekstid ja ajendid on kõige sobivamad? Tähtsam kui "mis" on "millal" ja "kus". Asi pole filosoofilise materjali valikus, vaid selles, millal ja kus saab osaleja tegelda isiklikult äratasuva elufilosoofilise järelemõtlemisega. Üks vastus on: Romano raamatut lugedes; teine vastus on: Saarise loenguid kuulates.
Mis teeb raamatus käsitletud inimeste püüdlused filosoofiliseks? Nad analüüsivad eelarvamusi jätkuvalt, avavad silmi ja muudavad inimeste vaimu, mõtlevad kujutlusvõimeliselt probleemide lahenduste peale, revideerivad kujutlusvõimeliselt mõtlemisviisi, jutustavad veenvaid lugusid reaalsest kogemusest, seovad kogemuse, uurimise ja järelemõtlemise elu endaga, seisavad vastu igavestele õigetele vastustele, tegelevad veenmisega, nende mõtlemine jääb mõistlikult hoolikaks, reaalsuse suhtes tundlikuks, neil on õnnestumisse uskuv hoiak ja nad püüavad ületada mõtte ja teo vahelist lõhet, tõeline filosoofia peab nende arvates alati tegelema reaalsete inimeste reaalsete igapäevaelu probleemidega. Nendel tunnustel pole pistmist spetsiifilise kutsealaga ega valdkonnaga. Ükski ei eelda filosoofia või mõne muu distsipliini privilegeeritud autoriteeti. Ühine on see, et inimsus ületab iseennast, jäädes kehastunuks ja konkreetse eluga seotuks. Filosoofilisus tähendab Romano jaoks orienteeritust järelemõtlikule tegutsemisele, dispositsiooni ja püüdlust elule, milles tõsine, avatud kaalutlemine on kõrvuti vajadusega tegutseda. Romano kutsub üles laiendama paradigmat filosoofialt kui õpetuselt filosoofiale kui dispositsioonile järele mõelda. Romano ei pea õpetuse filosoofide tööd väärtusetuks. Kuid vabad vaimud, kes tahavad kasutada oma aru ja kujutlusvõimet enese sidumiseks ülejäänud maailmaga ning eluga kui interaktsiooni, seikluse ja muutumisega, hindavad küllap Romano nägemust rohkem.
Saarinen on alates 1995. aastast korraldanud [[Küpros]]el 47 korda nädalaajalist Paphose seminari kokku üle 4000 väga erineva osalejaga. See on kõigile avatud. Ta peab seda oma suurimaks saavutuseks filosoofiapraktikuna. Saarinen ei kahtle ettevõtmise õnnestumises. Osalejatele ei avaldata survet, et
Inimene võib olla kuulus majandusteadlane juhtivas ülikoolis ja mitte mõista tegeliku elu majandusnähtusi. Inimene võib olla juhtiv filosoofiaprofessor, suutmata mõista tegeliku elu filosoofilisi nähtusi. Teooriatel on [[iseväärtus]], kuid teooriate kõrval on ka elu. Mõned õpetlased on uhked, et nad on tavaelust kaugel. Ükskõik kui kunstlik ja elukauge mingi intellektuaalne süsteem on, mõned inimesed tahavad saada selle ülempreestriteks ja väravavahtideks. Representatsioonisüsteemid elavad oma elu, ja varsti on neile pühendatud terved institutsioonid, distsipliinid ja eluviisid. Aga teoreetiliste probleemide maailm ei tee elatavat elu olematuks. Romano idee on mitte karta elu. Tema kirg on avada lairibaühendus filosoofia ja elu vahele, kaotades privilegeeritud ühesuunaliste eksperdikanalite autoriteedi. Kasvamine, isiklik vastutus, seiklus, proovilepanek ja loovus on tagasi. [[Isiklik kasvamine]], mida ei saa teiste õlule panna, on tagasi. Järelemõtlemine kui mõõtmatult oluline allikas on tagasi. Aga seda tuleb ise teha.
[[Jay Rosenberg|Jay F. Rosenberg]] ütleb raamatus "[[The
Raamat ei pööra palju tähelepanu akadeemilistele teoreetilistele filosoofidele, kes keskenduvad kitsaste teadmispretensioonide õigustamisele tükikaupa ja teaduslikkusele pretendeerivate argumentidega. See ei tähenda, et neil poleks teeneid. Lihtsalt Ameerika vaimupärandi peamine uhkus on väljaspool kitsast teadust jäljendavat filosoofiat. Filosoofiline järelemõtlemine toob välja filosoofia loomuse, mis on seostumine filosoofiavälise tegevusega. Selle mõte on olla kasulik, kommunikatiivne ja rikastav. See ei kanna kohale formaalseid veatuid laiatarbekaupu, mis on mõnede ekspertide poolt hästi läbi mõeldud.
{{pooleli}}
80. rida:
* The Paphos Seminar. Elevated Reflections on Life as Good
Work'', GoodWork Project Report Series, nr 80, Harvard University [[2013]].
*Kindness
*Esa Saarinen, T. Lehti. Inducing Mindfulness Through Life-Philosophical Lecturing. – A. Ie, C. T. Ngnoumen, E. Langer (toim). ''The Wiley Blackwell Handbook of Mindfulness'', John Wiley & Sons [[2014]], lk 1105–1131.
*Life-Philosophical Lecturing as a Systems-Intelligent Technology of the Self. Special Supplement. – ''Journal of Philosophical Research'', [[2015]], 33, lk 263–280.
|