Teutoburgi metsa lahing: erinevus redaktsioonide vahel

[[Nero Claudius Drusus]]e juhtimisel tehti 12–9 eKr mitmeid edukaid retki Reini-tagustele aladele. Tema vend [[Tiberius|Tiberius Claudius Nero]] jätkas Germaania allutamist ning aasta 5 pKr lõpuks oli piirkond peaaegu vallutatud. [[6|6 pKr]] alustatud sõjakäik [[markomannid]]e vastu tuli aga pooleli jätta, sest [[Pannoonia]]s oli alanud ulatuslik ülestõus ja Tiberius suundus seda maha suruma. Alles aastaks [[9|9 pKr]] maha surutud ülestõus oli roomlastele kulukas ning innustas ka teisi rahvaid roomlastele vastu hakkama. Roomlaste tähelepanu oli Germaanialt kõrvale suunatud.

Varuse alluvuses töötas [[heruskid|heruski]] üliku poeg [[Arminius]], kes oli noorena Rooma viidud, kus ta oli saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata. Kuigi Varuseni jõudsid kuuldused Arminuse muutunud suhtumisest roomlastesse, pidas ta seda laimuks ja valis Arminiuse oma ihukaitsjaks. Arminius oli varasemaltvarem tõestanud oma ustavust Rooma ees ja on teadmata, mis põhjustas tema meelemuutust. On spekuleeritud, et selleks andis alust see, kui ta nägi, kuidas Varus suhtus Germaania elanikesse.

[[Augustus]]ele mõjus teade kolme leegioni hävimisest ning "kingitusena" saabunud Varuse pea rängalt. Kuulujuttude järgi sattus ta lausa sellisesse masendusse, et laskis oma juustel ja habemel kuude viisi vabalt vohada ning peksis oma pead vastu ust, karjudes: "Quintilius Varus, anna tagasi mu leegionid!". Ta vallandas ka oma [[Germaani ihukaitsjad|germaanlastest ihukaitsjad]]. Roomas elanud germaanlastel ja gallidel paluti linnast lahkuda.