Kõrgalpinism: erinevus redaktsioonide vahel

[[Andid]]e kõrgmägede uurimine ja tipuronimised algasid 1879–1880, kui briti mägironija [[Edward Whymper]] ronis [[Chimborazo]]le (6268 m) ja uuris [[Ecuador]]i mägesid. [[Lõuna-Ameerika]] kõrgeimale [[Aconcagua]] (6960 m) tippu üritas 1883. aastal jõuda saksa [[geoloog]] ja mägironija [[Paul Güßfeldt]], kuid edutaedutult. Tipputõus õnnestus alles 1897. aastal [[šveitslane|šveitslasel]] [[Matthias Zurbriggen]]il mitu kuud kestnud [[Edward FitzGerald]]i juhitud ekspeditsiooni käigus.

[[Himaalaja]] ja [[Karakoram]]i kõrgmägesid uurisid esimestena [[Briti|britid]] sõjalis-strateegilistel kaalutlustel. 1892. aastal uuris Karakorami mägesid inglane [[Martin Conway]] ja jõudis 7000 meetri kõrgusele. 1895. aastal üritasid Himaalajas inglise mägironijad [[Albert F. Mummery]] ja [[John Norman Collie]] ronida [[Kaheksatuhandeline|kaheksatuhandelise]] [[Nanga Parbat]]i (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus kui Mummery ja kaks [[gurkha]]t hukkusid [[lumelaviin]]is<ref name="climbing"/>. 1899. aastal uuris esimesena briti mägironija [[Douglas Freshfield]] [[Kangchenjunga]] (8586 m) läänenõlva.