Eesti põllumajandus: erinevus redaktsioonide vahel

2012. aastal osteti Eestis kokku 712 301 t teravilja. Sellest 463 220 t oli nisu, 36 206 t rukis, 171 989 t oder, 23 405 t kaer, 0 t [[tatar]], 8824 t [[tritik]], 8657 t segavili, 6316 t kaunviljad ning 157 257 t rapsiseeme. Veiseid osteti samal aastal 28,3 tuhat (6742 t veiseliha), sigu 390,5 tuhat (31 081 t sealiha), [[kodulammas|lambaid]] ja [[kodukits|kitsi]] 4,6 tuhat (86,1 t liha). Piima osteti naturaalkaalus kokku 665 088 tonni.<ref name="Arvud" />

 

 

Eestist eksporditi 2012. aastal 35 131,5 tuhande euro väärtuses elusloomi, 55 327,5 väärtuses liha ja söödavaid [[rupskid|rupskeid]], 165 246,6 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset [[mesi|mett]], 7201,4 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 23 098,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, [[tsitruselised|tsitruseliste]] ja [[melon]]ite koort, 93 511,1 väärtuses teravilja, 17 734,3 väärtuses [[jahvatustööstus]]e tooteid, [[linnased|linnaseid]], [[tärklis]]t, [[inuliin]]i ja [[nisugluteen]]i, 43 275,0 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 46 862,0 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid [[vaha]]sid. Samal aastal imporditi Eestisse 2674,8 tuhande euro väärtuses elusloomi, 108 882,2 väärtuses liha ja söödavaid rupskeid, 62 091,9 väärtuses piima, piimatooteid, linnumune ja naturaalset mett, 41 060,6 väärtuses köögivilju, söödavaid juuri ja mugulaid, 82 641,8 väärtuses söödavaid puuvilju, marju, pähkleid, tsitruseliste ja melonite koort, 18 820,1 väärtuses teravilja, 25 843,7 väärtuses jahvatustööstuse tooteid, linnaseid, tärklist, inuliini ja nisugluteeni, 13 643,7 väärtuses õliseemneid ja -vilju ning muid seemneid ja vilju ning 40 135,4 tuhande euro väärtuses loomseid ja taimseid rasvu ja õlisid, loomseid ja taimseid vahasid.<ref name="Arvud" />

==Ajalugu==

=== Põllumajanduse algus ===

 

Suured muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset I aastatuhande esimesel poolel enne Kristust. Hoogustus metsade mahavõtmine ja [[ale]]tegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti [[konksader]] ning kuuselatv- ja [[karuäke]]; samuti hakati kasutama [[veoloom]]i. Rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud [[põllusüsteem]]id. Neist vanimad on fikseeritud Põhja-Eesti loopealsel [[Saha-Loo]]l. Vanimad seniavastatud muistsed põllud on rajatud avarale õhukeste paepealsete muldadega loopealsele. Põldudega kaetud ala võis ulatuda isegi 40–50 hektarini. Uuemate uurimistulemuste põhjal on [[Valter Lang]] Saha-Loo esimesed põllud dateerinud väga varasesse aega – 14.–11. sajandisse eKr. Arenev maaviljelus tõrjub [[küttimine|küttimise]] ja [[kalastus]]e tagaplaanile.

[[Vene Tsaaririik|Vene tsaaririigi]] võimu all veedetud kolme sajandi vältel (1710–1917) arenes Eesti põllumajandus märgatavalt. Ehkki pärast [[Põhjasõda]], katku ja näljahäda oli maaelanikkond järsult kahanenud, võeti järgneval sajandil kasutusele mitu tähtsat tehnoloogiat, nende seas [[viinapõletamine]]. Vaatamata [[pärisorjus]]ele, mis 19. sajandi alguseni aina süvenes, sai tehnoloogiline edasiminek aluseks [[kapitali akumuleerumine|kapitali akumuleerumisele]] mitte üksnes mõisnike, vaid ka talurahva seas. Vaevalt saanuks Eesti- ja Liivimaa talupojad endale pärast [[pärisorjuse kaotamine|pärisorjuse kaotamist]] talusid päriseks osta, kui neil polnuks vähimatki võimalust selleks raha koguda.

 

 

19. sajandi üks suuremaid majanduslikke muutusi oligi [[talude päriseksostmine]]. Talurahvas vabastati pärisorjusest mitmes järgus ning Eesti- ja Liivimaal toimus see eri aegadel. Üksikjuhtumeid, kus talumees mõisnikult talu või isegi mõisa ostis, esines ennegi, kuid uued seadused andsid selleks juriidilise raamistiku. Laialdaselt levis see siiski alles 19. sajandi teisel poolel. Esimeste eestlaste ostetud mõisade seas oli neidki, mille Eesti Vabariik [[Vabadussõda|Vabadussõja]] järel rekvireeris – mõisaomanike seas rahvuslikku vahet ei tehtud.

Suurim uuendus nii taimekasvatuses kui ka eestimaalaste toidusedelis oli [[kartulikasvatus]], mida enne 19. sajandit Eesti- ja Liivimaal praktiliselt ei tuntud. 19. sajandi lõpuks oli [[kartul]] tõrjunud teisejärguliseks eelmiste sajandite ühe tuntuima köögivilja [[naeris|naeri]]. 19. sajandi algusest pärineb ka loomakasvatuses tähtis söödakultuur [[ristik]].<ref name="Põhitoidu-allikas" />

 

 

19. sajandil hakati Eestis tegelema esmakordselt ka teadliku [[sordiaretus]]e ja [[tõuparandus]]ega. Peamiselt oli see mõisnike pärusmaa, kes tõid Saksamaalt sisse uuenduslikke tehnoloogiaid, taimesorte ja loomatõuge, kuid sajandi lõpuks Eestis levinud põllumeeste seltsides huvitusid sellest ka eestlastest talumehed.

[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] järel toimus Eestis uus, [[1944.–1947. aasta maareform]]. Selle põhiülesanne oli juurutada Eestis (nagu ka teistes [[Baltimaad]]es) samasugune ühismajandite kord nagu oli ülejäänud Nõukogude Liidus kehtestatud juba 1930. aastatel. [[Metsavennad|Metsavendade]] sõjajärgse vastupanu mahasurumise ja korduvate [[küüditamine|küüditamiste]] üks eesmärk oligi nõrgestada vastuseisu [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimisele]]. Esimene kolhoos asutati 23. augustil 1947 [[Saaremaa]]l [[Valjala]] vallas [[Sakla]] külas, selle esimeheks valiti [[Herman Kuning]]. Pikka aega oli elu ühismajandites siiski märgatavalt raskem kui linnades, mitmel pool maksti palk välja natuuras või jäädi võlgu, toidunormid olid väiksemad kui tööstusettevõtetes. 1950. aastateni arendatigi tööstust põllumajanduse arvelt, ideoloogiline muutus tuli alles pärast [[Jossif Stalin]]i surma 1953. aastal.<ref name="okupatsioon.ee">[http://www.okupatsioon.ee/et/eesti-1940-1991/13-pollumajandus Eesti põllumajandus 1940–1990]</ref><ref name="8talu" />

 

 

1980. aastateks oli [[Eesti NSV]]-st saanud üks toiduainete ekspordipiirkondi, kust veeti Nõukogude Liidu rohkelt nii juustu ja võid kui ka liha ja vilja. Levinud olid nii sea- kui ka piimakarjakasvatus, eksperimenteeriti vähemlevinud ja sootuks uute põllumajandusloomadega nagu [[küülik]]ud ja [[nutria]]d. Taimekultuuridest olid levinuimad [[nisu]] ja [[rukis]], vähemal määral [[kaer]], [[oder]], [[raps]] jts. Eesti ala kolhoosid ja sovhoosid olid paremal järjel kui NSV Liidus keskmiselt.<ref name="okupatsioon.ee" />

Euroopa ühise põllumajanduspoliitika raames püütakse muuta ka Eesti põllumajandust keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks, võideldakse kliima- ja keskkonnamuutustega. Üha laiemalt levivad nii IT-tehnoloogiad kui ka mahepõllumajandus.<ref>[http://www.pikk.ee/varia/uudised/2013/seeder-eesti-pollumajandus-peab-olema-konkurentsivoimeline "Seeder: Eesti põllumajandus peab olema konkurentsivõimeline"]</ref> Keskkonnarühmituste tähelepanu on pälvinud [[geneetiliselt muundatud taimesordid]] ning Maaülikooli teadlased tegelevad [[kloonimine|kloonitud]] lehmade aretamisega, kes suudaksid lüpsta inimestele elutähtsaid ravimeid, näiteks [[insuliin]]i.

 

 

==Põllumajanduslik haridus Eestis==