Sigulda ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel

* 1210 – Sygewalde,<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 108</ref>

* XV sajand – Zygvuld, Sigwold,<ref>[http://books.google.ee/books?id=w9o260GsJdMC&pg=PR15&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CCMQ6AEwATgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 574]</ref>

[[File:SiguldaCastle.JPG|thumb|Sigulda pealinnuse läänetiib (edelatiib) – kirik – 2010. aaasta juunis seestpoolt, põhjasuunast vaadates.]]

[[File:Siguldas pils.jpg|thumb|Pealinnuse läänesein 2008. aastal. Läänetiivas asus kirik.]]

[[1206]] suvel ründasid ristisõdijad [[liivlaste vanem]]a [[Dabrel]]i [[Sattesele linnus]]t, kuid ei suuda seda vallutada ja pöörduvad tagasi Riiga. Linnus, praegune [[Lībukalns]]i ("liivlaste mägi") linnamägi asus 1,5 km kaugusel kirdes hilisemast ordu Siguldast. Liivlaste vastupanu siiski murti ja aasta lõpupoole preester Daniel ristis Sattesele kihelkonna.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 63, 69</ref>

[[1207]]–[[1209]] on oletatav ehitusperiood esimese [[Mõõgavendade ordu]] meistri [[Wenno von Rohrbachi]] ([[Venno]]) valitsemisajal<ref>liivimaa vanem riimkroonika</ref>. Tegemist oli ühtlasi esimese mõõgavendade rajatud linnusega väljaspool Riia linna. 1207 jaotati sakslaste poolt vallutatud liivlaste ja lätlaste alad [[Riia piiskop]]i, tema [[vasall]]ide ja [[orduvend]]ade vahel kolmeks. Ordu sai Koiva (''Treyden'', ''Aa'') jõe vasakkalda alad Satteselega.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 75</ref>

[[1210]] mainitakse esmakordselt Sigulda nime, kui eestlaste poolt Võnnu linnuse piiramise ajal saabus sinna Riiast [[ristisõdija]]te abivägi.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 109</ref> Sellal pidi seal olema juba ka mingil kujul [[linnus]] püstitatud.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 44</ref>

[[1211]], kui eestlased Turaidat piirasid, siis saatsid teiselpoolt Koivat Sigulda linnuses (linnuste vahe u 2 km) olevad orduvennad teate Riiga abi saamiseks. Piiskopi rüütlid saabusid koos vägedega ja eestlastele lõppes üritus nurjumisega.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 109</ref>

[[1212]] sügisel on esmakordselt mainitud orduvendade poolt valmisehitatud [[Sigulda kastell]]i (''de castello Sygewaldensi'') seoses liivlaste ja [[Autine]] lätlaste vastuhakuga sakslastele. Tüli tõusis sellest, et orduvennad haarasid endile maavaldusi. Võitlused käisid vahelduva eduga liivlaste [[Sattesele linnus]]e ja ordu Sigulda vahel, mida liivlased ka vahepeal piirasid. Rahutused õnnestus siiski jõu, lubaduste ja ähvardustega maha suruda. Mainitud on ka [[provintsiaalmeister Rudolf]]it (Rodolf), kes võis olla Sigulda linnuse pealik.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 139</ref> Pikka aega käidi Siguldastst eestlaste ja lätlaste ülestõusukatseid maha surumas. Sealjuures on teada, et lossis hoiti järelevalve all vange.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 44</ref>

[[1221]] vangistasid ordusulased mõned liivlaste vanemad Turaida linnuse all ja hoidsid neid pärast Sigulda linnuses ahelates. Oletatakse, et tegemist oli riialaste ja kaupmeeste vandenõuga ordu ja Riia piiskopi vastu.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 225</ref>

[[1223]] suvel võitlesid sõjateenistuse vennad Siguldast ja Võnnust eestlaste vastu [[Ümera]] jõel. Eestlased löödi põgenema.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 239</ref>

[[1224]]. aastat peavad mõned baltisaksa ajaloolased linnuse rajamise aastaks.<ref>[http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&pg=PA321&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=T_uiU-yvHMe_ygPzgoHIAw&ved=0CE8Q6AEwBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Hagemeisters Geschichte, lk. 168]</ref> Tõenäoliselt alustas ordumeister Volkwin von Naumburg zu Winterstätten ([[Volquin]]) tollal siiski suuremamahulisi ümber- või juurdeehitustöid. Linnuse külje alla tekkinud asulat on esimesena maininud [[Liivimaa vanem riimkroonika]].

[[1225]] sügisel külastas Siguldat parasjagu Liivimaal asju korraldav [[paavsti legaat]] Modena piiskop [[Wilhelm Modenast|Wilhelm]], kes manitses seal rahu pidama nii liivlasi kui sakslasi.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a., lk. 259</ref> Linnust on iseloomustatud tugevalt kindlustatuna.<ref>© В. Чантурия, Й. Минкявичюс, Ю. Васильев, К. Алттоа, Белоруссия-Литва-Латвия-Эстония, «Искусство», М., 1986 г.</ref> Samal aastal on oletatav [[kihelkonnakirik]]u ehitamise aeg ja legaadi poolt kihelkonna asutamine.<ref>[http://books.google.ee/books?id=w9o260GsJdMC&pg=PR15&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CCMQ6AEwATgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 574]</ref>

[[1227]], pärast [[Põhja-Eesti|Põhja-Eesti]] allutamist, moodustas Mõõgavendade ordu 6 pealinnuse – Riia, Võnnu, [[Aizkraukle]], Sigulda, [[Viljandi]] ja [[Tallinn]]a – juurde rüütlikonvendiga nn provintsimeistri ametikoha, kes valitses linnuse ümbruskonda.<ref>[http://books.google.ee/books?id=AwOIumlVlBUC&pg=PA119&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=8hGjU-KXAYu9ygPAxYGwCA&ved=0CF8Q6AEwCA#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Verfassung und Vervaltung des Deutschen Ordens, lk. 118]</ref>

[[1234]] on mainitud linnuses magister (provintsiaalmeister) Alberti nime.<ref>Löwis of Menar, Burgen 9 - 10</ref> Et Mõõgavendade ordu magister vastas oma ametikohalt [[Saksa ordu komtuur|Saksa ordu komtuurile]], siis laseb see kinnitada linnuses suure meeskonna olemasolu, kusjuures nad järgisid ordu poolt ette kirjutatud ühiselureegleid.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 44</ref>

[[1260]] sai Sigulda komtuurist [[Jürgen von Eichstädt]]ist pärast meister [[Burchard von Hornhausen]]i langemist ajutiselt [[1262]]. aastani [[Liivi ordu asemeister]].<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 109, ISBN 978-9985-876-83-1</ref>

[[1345]], meister [[Burchard von Dreileben]]i ajal tungisid leedulased [[suurvürst]] [[Algirdas]]e juhtimisel Semgallia (Zemgale) kaudu Liivimaale ja jõudsid oma rüüsteretkedega Sigulda ja [[Valga]] ümbrusse. Linnust ei vallutatud.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 131, ISBN 978-9985-876-83-1</ref> Teistel andmetel leedulased siiski hõivasid linnuse. Sealjuures pöördus üks liivlane suurvürsti poole ja pakkus liivlaste abi ordumeistri ja kõigi sakslaste maalt minemakihutamiseks. Algirdas vastas mehele, et sina siin mingiks kuningaks küll ei saa ja käskis mehel pea maha raiuda.<ref>http://offtop.ru/castles/v10_75271__.php</ref> Liivlase mälestuseks on tänapäeval peaväravatorni kõrvale asetatud puust mehekuju.

[[1434]]. aastal on esmakordselt asulast (Hakelwerk) kirjutatud, see asus II eeslinnuses ja oli müüriga ümbritsetud.<ref>[http://books.google.ee/books?id=w9o260GsJdMC&pg=PR15&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CCMQ6AEwATgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 574]</ref> Samal aastal on Mustpeade Vennaskond pidanud Sigulda lähedal suurel teeristil kõrtsi.

[[1451]]. aasta revisjoni järgi oli Siguldas 12 rüütelvenda, 3 preestervenda, 3 ilmikvenda, varustusest 10 turvist<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1</ref> ja 12 sõjaratsut. Sigulda komtuurile allus ka Räisaku foogtilinnus. Saksa ordu visitatsioonid toimusid ka [[1442]] ja [[1488]].<ref>[http://www.ms-visucom.de/cgi-bin/ebidat.pl?id=4454, EBIDAT]</ref> Visitatsiooniprotokollis on konvendi liikmena nimetatud Rotger Freitagi, hilisema suure aadlisuguvõsa liiget.<ref>[http://books.google.ee/books?id=XGNCHli4oJEC&pg=PA102&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CBsQ6AEwADgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Die Herren von Frydag, Sabine Grimm, lk. 102]</ref>

[[1483]] on esmakordselt mainitud ürikutes kihelkonnakirikut.<ref>[http://books.google.ee/books?id=w9o260GsJdMC&pg=PR15&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CCMQ6AEwATgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 574]</ref>

[[1555]]–[[1556]] oli maamarssalil Siguldas käsutada 40 ratsanikku.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 44, ISBN 978-9985-62-622-1</ref>

[[1556]] algas Vana-Liivimaal "koadjuutorivaenus", millega Riia peapiiskop markkrahv Wilhelm, Preisi hertsog Albrecht ja Liivi ordu maamarssal [[Jasper von Münster]] pidasid salanõu orduriigi sekulariseerimiseks, tahtes tuua Liivimaale valitsema Mecklenburgi hertsogi Cristofferi. Tagala kindlustamiseks oli asjasse pühendatud ka Poola kuningas [[Zygmunt II August]]. Plaani õnnestumiseks pidi ordumeistriks saama Munster. Ordumeister Heinrich von Galen sai aga asjast teada ja Volmarisse kutsutud ordukäsknikud valisid asemeistriks hoopis Viljandi komtuuri Wilhelm von Fürstenbergi. Kroonik teatab, et Münster läks vihaselt Volmarist ära oma linnusesse Siguldas ja saatis sealt kirja Wilhelmile.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 16, ISBN 5-460-00216-8</ref>

Peapiiskop Wilhelm aga jätkas õõnestustegevust, kuid kogu vandenõulaste kirjavahetus langes ordumeistri kätte. Kavandatav "sõjaväeline riigipööre" tuli detailideni ilmsiks ja ordukäsknikud otsustasid Munsteri maalt välja kihutada. Munster siiski kuulis sellest ja otsustas Siguldast igaks juhuks mere lähedal asuvasse Väinasuu (Daugavgrīva) linnusesse põgeneda. Sinna teda aga ordumeistri korraldusel sisse ei lastud, samuti jäid suletuks Asseradeni (Aizkraukle) linnuse väravad. Lõpuks jõudis Münster peapiiskopi Koknese linnusesse. Ilmselt ei pidanud Münster Siguldat väga kaua kaitstavaks linnuseks, samuti oli oht, et ta seal lihtsalt omade poolt kinni võetaks ja ordumeistrile välja antaks. Samuti peeti Väinasuu ja Asseradeni linnuseid Siguldast tugevamateks.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 18, ISBN 5-460-00216-8</ref>

[[1559]] veebruari paiku jõudsid venelaste rüüsteretked ka Turaida, Krimulda ja Sigulda kanti. Venelased tulid umbes 10 000-mehelise väega Riia Peapiiskopkonna lätlaste aladelt ja suundusid [[Adaži]] kaudu Riia poole. Siguldas põletasid nad maha hobusetalli<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 78, ISBN 5-460-00216-8</ref>, mis võis asuda nõrgemalt kaitstavas II eeslinnuses.

[[1560]] aprillis Riia maapäeval moodustati uuesti Sigulda komtuurkond ja vanasse maamarssali pealossi määrati ametisse endine Vana-Väina (Daugavpils) komtuur [[Jürgen von Brabecke]].<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 132, ISBN 5-460-00216-8</ref> Viimane maamarssal [[Philip Schall von Bell]] võeti koos paljude teiste kõrgete orduametnikega venelaste ülekaalukate jõudude poolt Härgmäe lähedal toimunud lahingus vangi, viidi Moskvasse ja hiljem tapeti seal.

[[1561]] hilissügisel andis ordumeister [[Gotthard Kettler]] poolaPoola kuningale üle Sigulda, Daugavgriva, Ropaži, Adaži, Salaspilsi jmt. linnused.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 179, ISBN 5-460-00216-8</ref> Liivi orduriik likvideerus.

[[1610]] oktoobris rüüstasid Tallinnast tulnud viis lipkonda rootsi ratsa- ja jalamehi vastuseks poolakate retkele [[Koluvere]] ja [[Tallinn]]a alla [[Asti]] (Burtnieki), [[Lemsalu]] ja Sigulda ümbruses.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 359, ISBN 978-9985-876-83-1</ref>

[[1613]] oli Sigulda Püha Bartolomaeuse kirik lagunenud seisundis, ilma õpetajata, 80st lossile kuulunud talust olid vaid pooled asustatud.<ref>[http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&pg=PA321&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=T_uiU-yvHMe_ygPzgoHIAw&ved=0CE8Q6AEwBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Hagemeisters Geschichte, lk. 168]</ref>

[[1625]] kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf [[Sigulda lossilään]]i, millesse kuulusid tollal ka ''Neu-Kempenhof''iKempenhofi ja ''Paltemar''iPaltemari mõisad, Rootsi riigihoidjale [[Gabriel Gustafsson Oxenstierna]]le. Reduktsiooniga võttis riik valdused jälle tagasi.<ref>[http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&pg=PA321&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=T_uiU-yvHMe_ygPzgoHIAw&ved=0CE8Q6AEwBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Hagemeisters Geschichte, lk. 169]</ref> Lossilääni omandis oli varem ka ''Nandelstädtshof'' (enne ''Kunal'' – võimalik väike vasallilinnus), mille juurde kuulusid ka Sigulda aleviku põllumaad ja mis [[1579]] oli välja läänistatud George Lowle. Rootsi aja lõpul liideti see [[Sigulda mõis]]aga.

[[1630]] elas lossi külje all paiknevas asulas vaid 5 perekonda.<ref>[http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&pg=PA321&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=T_uiU-yvHMe_ygPzgoHIAw&ved=0CE8Q6AEwBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Hagemeisters Geschichte, lk. 168]</ref>

[[1737]] annetas vene keisrinna Anna Sigulda kindralfeldmarssal krahv [[Peter von Lacy]]le, kellelt see läks [[1761]] õe abielu kaudu<ref>[http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&pg=PA321&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=T_uiU-yvHMe_ygPzgoHIAw&ved=0CE8Q6AEwBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Hagemeisters Geschichte, lk. 169]</ref> edasi kindral krahv [[George Browne]]le.<ref>http://offtop.ru/castles/v10_75271__.php</ref>

[[1857]] suvel külastas Siguldat kunstnik Julius Dehring, kellele avaldas muljet maltaMalta risti kujutis linnusekiriku ülaseinas ja kes kasutas seda hiljem oma reisiillustratsioonides.<ref>[http://www.castle.lv/latvija/sigulda.html Rimša castle]</ref>

[[1905]]. (1898) kuni [[1922]]. aasta agraarreformini kuulusid mõis ja linnusevaremed Liivimaa ja Kuramaa asekuberneri ja riiginõuniku vürst Nikolai Kropotkini perekonnale. Vürst lõi oma tegevusega Siguldasse kuurorti, mida hakati kutsuma "Liivimaa Šveitsiks". [[1934]]. aastal asus uues lossis Läti Ajakirjandusselts.<ref>[http://books.google.ee/books?id=w9o260GsJdMC&pg=PR15&dq=Kirchspiel+Segewold&hl=en&sa=X&ei=YCKjU575MYLMygOml4CQAw&ved=0CCMQ6AEwATgK#v=onepage&q=Kirchspiel%20Segewold&f=false, Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 574]</ref>

See ristkülikukujuliste tahutud kividega müür moodustab lossiplaanil ruuduga sarnanevas sisehoovis ühe külje. Teiste hoovikülgede müürid on maapinnaga ühetasaseks kulunud, nii et nende ehitusstiili ei saa kindlaks teha. Seal aga toob vanim säilinud müüriosa hoovikülje kahes nurgas nähtavale liitekoha (konvendihoone siseõue lõunanurk<ref>[http://www.castle.lv/latvija/sigulda.html Rimša castle]</ref>), millest tõenäoliselt paistab, et see oli algse linnuse üks külg, kusjuures kogu tollane põhiplaan langes ümbermõõdult kokku hilisema linnusehoovi maa-ala ulatusega. Hiljem kasutati seda varasemat müürilõiku ära ja sinna külge ehitati lossitiivad, kusjuures vana müüritis moodustas tiiva sisekülje. Sellest tulenevalt esindab vanem linnusekavatis kastellitüüpi, mis osutab samuti sellele juba vanadest Holmi ja Riia linnustest tuttavatele traditsioonidele ja lubab oletada, et Sigulda vana müüritis pärineb ka sajandi esimesest kümnendist. Kesksete kivihoonete täiendusena võis see põhiplaan täiendada ka juba järskude mäenõlvade eelkindlustuste süsteemi, mis võis algselt tähendada ainult püstpalkidest tara ja alles järkjärgult said need koos muldvallidega asendatud kivist müüridega. Linnuse põhiplaani teostamise juures täiendavad teineteist paljud ehitusperioodid, sellele viitavad selgelt müüride ebaloogilised ristumised, mis vaevalt mõeldav oleks, kui orduaja hilisematel linnuselaienduse ettappidel poleks järgnenud kõrvalt puutumata alade väljaehitamine.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 44 - 4644–46</ref>

Üheaegselt loodusega seotud ja tsentraalkaitsel põhinevate linnuste levikuga toimus range kastelltüübi areng. Juba piiskop Meinhardi ajal oli see linnusetüüp Holmi kindlusega maale sisse tulnud, ja siitpeale sõltus see, kui laialt need ehitusviisid levisid ja kuidas edasine areng toimuma pidi, ainult ajalisest faktorist ning ordu sisemisest seisukorrast. Kui teha järeldusi materjalikulu järgi, siis polnud vallutusaeg reeglipäraste ehituste leviku jaoks sugugi soodne, mispärast see ka esialgu kõrvale jäeti. Kuid XIII sajandi viimasel veerandil muutus kastellitüüp jälle tavaliseks ja arendas välja erinevaid alltüüpe, mille hulgas konvendihoone võttis ordualadel sisse keskse ja juhtiva koha.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 124</ref>

Linnuse varasemast perioodist on säilinud kabeli varemete juures ainult veel mõningaid üksikasju. Nende seas on võlvkonsoolid ja vööndkaareosad oma raskete, ümardatud ja lihtsate vormidega iseloomulikud Liivimaa arhitektuurile XIII sajandi viimasel kolmandikul. Kabel on kolme lööviga, selle põhiplaan avardus veidi lääne (loode) poole. Kabelist lääne (loode) pool asetsevate ruumide müüritises on säilinud võlvijätkud, mis on toestatud järgides tsistertslaste ehitusviisi, millega selle ehitusviisi iseärasustele viitab ühtlasi ka lihtne ja range vormikeel. Kabeli lõunaseinas (edelaseinas) on säilinud aknaavad, mille sale ja kitsas kuju meenutab varagootika ehitustraditsioone. Nagu lossides enamasti, nii kõrgendati keskajal ka Siguldas peahoonete ja eeslinnuse müüre. Seoses sellega varustati vastavalt uutele nõuetele kabel ida (kagu) poolt suure aknaga ja müür selle kohal ristikujulise petikniššiga. Ehitusmaterjalina kasutati murd –- ja looduskivi kõrval ka tellist; see ehitusviis kuulub samuti tolle ajastu stiiliiseärasuste juurde.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 125 - 127125–127</ref>