Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused [[1939]]. aastal õpilasajakirjades, nende hulgas "[[Iloli]]" ja "[[Tuleviku Rajad]]". Nii vormilt kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet. Hiljem on Lepik kasutanud mitmesugust kujundkeelt. Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine. Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi. Oma hilisemas loomingus suhtub ta eitavalt iga tüüpi poliitilisse võimusse ja ka suuresõnalistesse patriotismiavaldustesse.{{lisa viide}}
Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu
39. rida:
*[[1940]] – asutas Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse "[[Tuulisui]]" ning jätkas pärast sõda selle juhtimist [[Stockholm]]is
Kalju Lepik kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse. [[1982]]. aastast oli ta [[Välismaine Eesti Kirjanike Liit|Välismaise Eesti Kirjanike Liidu]] esimees.
Ta [[Eesti Komitee Asemike Kogu valimised 1970|valiti 1970. aastal]] [[Eesti Komitee Asemike Kogu]]sse.
