Berliini linnaraudtee: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
44. rida:
Saksamaa jagamine ja Ida-Lääne konflikti süvenemine mõjutasid oluliselt ka linnaraudtee arengut. Saksa DV loomisest alates hakati vähehaaval ette valmistama [[Lääne-Berliin]]i eraldamist. Alates 1952. aastat ei tohtinud lääneberliinlased enam siseneda DDR-ile kuuluvatesse linna ümbritsevatesse piirkondadesse. Umbes samal ajal suleti ka jaamad äärelinnades, kuhu pääses vaid läbi Lääne-Berliini territooriumi, ja suunati liiklus ümber linna ringi.
 
Asendamaks suletud liine, avati mitmed uued S-Bahni liinid linnalähedastesse piirkondadesse. 1951. avati elektrifitseeritud liinid Teltow’sse, Staakenisse ja Falkenseesse, Jungfernheides oli võimalik ümber istuda liinile Spandausse. Sellega sooviti ka tagada, et kaugrongidelt ümber istuvaid inimesi saaks kontrollida DDRi territooriumil. 1952. aastal elektrifitseeriti kaubarongirööbastik Schönhauser Allee ja Pankow’Pankowi vahel, et selles piirkonnas samuti vältida Lääne-Berliini sisenemist. Teatud ametite esindajad – näiteks politseinikud, [[Stas]]i töötajad ja teised salateenistuste töötajad – olid kohustatud kasutama neid, vaid iga 40 minuti tagant, sõitvaid ronge. Ka Berliinist ida pool elektrifitseeriti S-Bahni liine. Aastatel 1947–1948 sai järk-järgult elektrifitseeritud liin Strausbergi ja 1951. aastal Könings Wusterhausenisse. 1956. aastal valmis uus rööbastik Strausberg Nordi, mille ehitamise tingisid Saksa DV armee (''Nationale Volksarmee'') vajadused.
 
1950. aastate lõpus lõi Berliini välisring (''Berliner Außenring'') võimaluse täielikult vältida Lääne-Berliinist läbi sõitmist. Kuni 1961. aastani toimis siiski liiklus Lääne-Berliini S-Bahni liinidel normaalselt. Sõiduplaanidesse oli küll kavandatud aeg kontrollimaks ronge viimastes jaamades enne linnapiiri ja ka piiril Ida-Berliini. Rongidel, mis liikusid linna sees ühest sektorist teise, polnud ette nähtud eraldi peatusi sektoripiiri ületamiseks, kuid politsei kontrollis reisijaid.