Erhard Milch

Erhard Milch (30. märts 189225. jaanuar 1972) oli Saksamaa kindralfeldmarssal, kes juhtis Luftwaffe ülesehitamist seoses Natsi-Saksamaa relvastumisega esimese maailmasõja järel. Teise maailmasõja ajal juhtis ta lennukite tootmist. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes 1947. aastal ning talle mõisteti eluaegne vangistus; ta vabastati 1954. aastal.

Erhard Milch
Erhard Milch.jpg
Milch märtsis 1942
Sündinud 30. märts, 1892
Wilhelmshaven, Saksa keisririik
Surnud 25. jaanuar, 1972
Düsseldorf, Lääne-Saksamaa
Truudusvanded Flag of Germany (1867–1918).svg Saksa keisririik
Flag of Germany (3-2 aspect ratio).svg Weimari vabariik
Flag of Germany 1933.svg Kolmas Reich
Teenistused Luftwaffe
Teenistusaeg

1910–1922

1933–1945
Auaste Kindralfeldmarssal
Juhtinud Jägerstab
Sõjad/lahingud

Esimene maailmasõda


Teine maailmasõda

Autasud Raudristi Rüütlirist

LapsepõlvRedigeeri

Milch sündis Wilhelmshavenis, Saksa keiserlikus mereväes teeninud juudi proviisori Anton Milchi ja Clara Milchi (neiuna Vetter) pojana. Gestapo uuris hiljem Milchi tema päritolu tõttu. 1935. aastal hakkasid levima kuuldused, et tema isa oli juut. Gestapo alustas uurimist, mille peatas Göring, kes esitas Milchi ema kinnituse, et tema tõeline isa oli onu Karl Brauer. Seejärel väljastati Milchile Saksa veretunnistus. See tähendaks, et tema ema Clara tunnistas mitte ainult abielurikkumist, vaid ka intsesti. David Irving oma raamatus "Luftwaffe tõus ja langus. Kindralfeldmarssal Erhard Milchi elu." kirjutab, et Milch palus tal mitte paljastada tõde tema põlvnemise kohta. Ehkki Irving väidab, et tegemist polnud Anton Milchiga ja ta keskendub oma 1906. aastal surnud rikkale onule Karl Brauerile, ta seda siiski ei nimeta Brauerit tema isana. Kindralfeldmarssali päeviku ja paberitega tutvunud Irving ütleb, et kuulujutud algasid 1933. aasta sügisel ning Erhard sai isiklikult Anton Milchi allkirjastatud avalduse, et ta pole Clara laste isa. Veel ütleb Irving, et Clara Milch kirjutas juba oma pojale Fritz Herrmannile 1933. aasta märtsis, selgitades tema abielu asjaolusid, ning et Göring oli algatanud oma uurimise, mille käigus tuvastati tema tegelik isa. Milchi küsitleti uuesti tema väidetava juudisoost isa ja Göringi rolli üle selles küsimuses Robert H. Jacksoni poolt Nürnbergis 1946. aastal.

Esimene maailmasõda ja sõdadevaheline karjäärRedigeeri

Milch värvati 1910. aastal Saksa armee koosseisu, kus ta tõusis leitnandi auastmele ja juhtis esimese maailmasõja puhkemisel Ida-Preisimaal suurtükiväeüksust. Ta võitles Keiserliku Venemaa vastu Deime'i jõel septembris 1914 ja hiljem Angerapi liinil veebruaris 1915. Juulis 1915 viidi ta üle Luftstreitkräfte'i (keiserlikku õhuväkke) ja koolitati õhuvaatlejaks Läänerindele, võideldes Somme'il 1916 ja hiljem Flandrias 1917. Pärast kompaniiülemana tegutsemist 1918. aasta kevadel ja suvel kaevikutes, ülendati ta sõjalõpupäevil kapteniks ja määrati juhtima hävitajagruppi, Jagdgruppe 6, kuigi ta polnud kunagi piloodiks õppinud ega kunagi lennanud.

Milch lahkus 1920. aastal sõjaväest, et tsiviillennunduses karjääri teha. Koos endise kolleegiga sõjaväest tegi Milch Danzigis väikese lennufirma Lloyd Luftdiensti nime all. Lennufirma lendas Danzigi ja Balti riikide vahel. 1923. aastal sai Milch selle ettevõtte tegevdirektoriks. Edasi läks Milch tööle konkureeriva Junkers Luftverkehri juurde, kus Milch määrati 1925. aastal tegevdirektoriks. 1926. aastal nimetati Milch vastloodud lennufirma Deutsche Luft Hansa tegevdirektoriks (üks kolmest). Milch liitus natsiparteiga 1. aprillil 1929, kuid tema kuulumist sinna tunnustati ametlikult alles märtsis 1933, kuna Hitler pidas poliitilistel põhjustel selle varjamist kasulikuks.

 
Milch koos Wolfram von Richthofeniga 1940. aastal

1933 asus Milch äsja moodustatud Reichi lennundusministeeriumi (RLM) riigisekretäriks, vastates otse Hermann Göringule. Selle ülesande täitmisel oli ta abiks Natsi-Saksamaa õhujõudude Luftwaffe asutamisel. Milch vastutas relvastuse tootmise eest, ehkki Ernst Udet tegi peagi paljud otsused sõjalennukite lepingute kohta. Milch kasutas oma positsiooni kiiresti isiklike tulemuste arveldamiseks teiste lennundustööstuse isiksustega, kelle hulka kuulusid Hugo Junkers ja Willy Messerschmitt. Täpsemalt keelas Milch Messerschmittil esitada projekti Luftwaffe uue hävituslennuki konkursil. Messerschmitt edestas Milchit, hoides keelust mööda ja esitades edukalt kavandi. Messerschmitti kavandatud Bayerische Flugzeugwerke ettevõtte kanne Bf 109 osutus võitjaks. Messerschmitt säilitas Saksamaa lennukitööstuses oma juhtiva positsiooni kuni Me 210 lennuki rikkeni. Isegi pärast seda Milch liidrina teda ei käsutanud, vaid pani ta madalamasse olukorda.

1935. aastal hakkasid kahtlused Erhard Milchi etnilise päritolu suhtes levima kuulujutud, et tema isa Anton Milch oli juut. Gestapo alustas uurimist, kuid selle peatas Göring, kes sundis Erhardi ema allkirjastama dokumenti, et Anton ei olnud Erhardi ja tema vendade tõeline isa, vaid onu Karl Brauer. Need sündmused ja "Saksa vere tunnistuse" hilisem pikendamine olid Göringi avalduse "Ma otsustan, kes on õhujõudude juut" taust. Paljud usuvad siiski, et ta tsiteeris vaid Viini endist linnapead Karl Luegerit.

Teine maailmasõdaRedigeeri

 
Albert Speer (ees) ja Erhard Milch (taga) visiidil relvatehases.

Teise maailmasõja puhkedes juhtis Milch, nüüd kindrali auastmes, Norras Operatsioon Weserübungi ajal Luftflotte 5. Pärast Prantsusmaa okupeerimist ülendati Milch 1940. aasta kindralfeldmarssaliks ning anti õhuväe kindralinspektori ametikoht, Milch hakkas vastutama lennukite tootmise eest. Milch tühistas ebaefektiivsete ja ohtlikke Me 210 ja He 177 tootmise ning viis nad uuesti arendusse. Tema juhtimisel keskendus lennukitootmine testitud ja proovitud mudelite masstootmisele. Tootmistase kahekordistus 1943. aasta suvel võrreldes talvega 1941–1942. Adam Tooze kommenteerib: "Esimest korda suutis Saksamaa lennukitööstus saavutada märkimisväärse mastaabisäästu. Luftwaffesse aastatel 1940–41 pumbatud ressursid olid nüüd koondatud masstootmisesse." Selliseks masstootmiseks tegid relvastusministeerium ja lennutööstus koostööd SS-ga koonduslaagritest tööjõu hankimiseks. Milchi sidemete tõttu SS-is oli Luftwaffel eelis tööjõu saamisel. Kvantiteedi suurendamiseks tõi Milch ohvriks kvaliteedi, eriti Bf 109 puhul. Kui USA õhujõud õhulahingus Luftwaffe hävitajatega kohtusid, näihti Milchi otsuste maksumust. Eriti probleemne oli Bf 109 G, mille juhitavus oli nii halb, et sellest sai Tooze sõnade kohaselt, "peaaegu, et surmalõks".

Sagedased ja sageli vastuolulised vajaduste muutused viisid arvukate muudatusteni lennukite spetsifikatsioonides ja konstruktsioonides, nii et sellised tootjad nagu Messerschmitt ei suutnud täielikult keskenduda mõnele lennukitüübile ja mis kõige tähtsam – masstoodangule. Sakslased ei suutnud oma tehaseid sõjaajale vastavalt tööle saada, tehased töötasid ainult kaheksa tundi päevas ja naisi tehasesse lisatööjõuks ei lubatud. Saksamaa II maailmasõja aegne lennukitoodang ei tõusnud nii järsult kui liitlaste toodang, eriti Nõukogude Liidu toodang, mis ületas Saksamaa oma 1942. ja 1943. aastal.

 
Milch (keskel) koos relvastusminister Albert Speeri (vasakul) ja lennukitootja Willy Messerschmittiga (paremal)

10. augustil 1943 teatas Milch Saksamaa raskepommitajate võimekuse puudusest, et korraldada õhurünnakuid Suurbritannia vastu. Ta kinnitas, et Arado Flugzeugwerke on Heinkel He 177B uue mootoriga raskepommitaja alltöövõtja. Ainult kolm lennukõlblikku prototüüpi valmis 1944. aasta alguseks. Alates 1944. aasta märtsist kontrollis Milch koos Albert Speeriga valitsuse loodud Jägerstabi, mille eesmärk oli suurendada hävituslennukite tootmist viies osaliselt tootmisrajatised maa alla. Koostöös SS-iga oli neil orjatööjõu ekspluateerimisel Saksamaa hüvanguks märkimisväärne roll.

1944. aastal toetas Milch propagandaministrit Joseph Goebbelsit ja Reichsführer-SS-i Heinrich Himmlerit, püüdes veenda Adolf Hitlerit eemaldama Hermann Göringut Luftwaffe juhi kohalt. Kui Hitler keeldus, maksis Göring kätte, sundides Milchi oma positsioonilt lahkuma. Ülejäänud sõja töötas ta Albert Speeri alluvuses.

Pärast Hitleri enesetappu üritas Milch Saksamaalt põgeneda, kuid 4. mail 1945 pidasid liitlaste väed ta Läänemere rannikul kinni. Kinnipidamisel loovutas ta oma marssalikepi Suurbritannia brigadirile Derek Mills-Robertsile, kes oli vihane ja šokeeritud julmustest, mida ta oli näinud Bergen-Belseni koonduslaagri vabastamisel, et ta lõi mitme hoobiga marssalikepi vastu Milchi pead pooleks ning jätkas Milchi peksmist šampanjapudeliga. Sellest juhtumist jäid Milchile mitu muljutist ja koljumurd.

Protsess ja süüdistus NürnbergisRedigeeri

 
Erhard Milch, näoga kaamera poole, kohtub oma vennaga, Dr. Werner Milchiga, Nürnbergi protsessi ajal

Liitlased kavatsesid Milchi tuua Nürnbergi protsessi tunnistajaks, kuid pärast seda, kui nägid kohtualuste kinnipidamise tingimusi, muutis ta meelt ja keeldus koostööst. Seejärel mõisteti tema üle Nürnbergis asuvas Ameerika Ühendriikide sõjatribunalis 1947. aastal sõjakurjategijana kohust. Ta mõisteti süüdi ja talle määrati eluaegne vangistus Landsbergi vanglas. 1951. aastal vähendati tema karistust 15 aastale, kuid juba juunis 1954 Milch vabastati vanglast. Ülejäänud elu elas ta Düsseldorfis, kus ta suri 1972. aastal.

AutasudRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Angolia, John R. (1976). For Führer and Fatherland: Military Awards of the Third Reich. R. James Bender. lk 351–7. ISBN 978-0912138145. 
  • Boog, Horst (1994). Milch, Erhard. Neue Deutsche Biographie (saksa keeles) 17. lk 499–503. 
  • Buggeln, Marc (2014). Slave Labor in Nazi Concentration Camps. Oxford University Press. ISBN 9780198707974. 
  • Franks, Norman L. R.; Bailey, Frank W.; Guest, Russell (1993). Above the Lines: The Aces and Fighter Units of the German Air Service, Naval Air Service and Flanders Marine Corps, 1914–1918. London: Grub Street. ISBN 0948817739. 
  • Griehl, Manfred; Dressel, Joachim (1998). Heinkel He 177-277-274. Shrewsbury, UK: Airlife Publishing. ISBN 1-85310-364-0. 
  • Rigg, Bryan Mark (2002). Hitler's Jewish Soldiers: The Untold Story of Nazi Racial Laws and Men of Jewish Descent in the German Military. Lawrence: University Press of Kansas. ISBN 978-0700613588. 
  • Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 Die Inhaber des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939 von Heer, Luftwaffe, Kriegsmarine, Waffen-SS, Volkssturm sowie mit Deutschland verbündeter Streitkräfte nach den Unterlagen des Bundesarchives [The Knight's Cross Bearers 1939–1945 The Holders of the Knight's Cross of the Iron Cross 1939 by Army, Air Force, Navy, Waffen-SS, Volkssturm and Allied Forces with Germany According to the Documents of the Federal Archives] (German keeles). Jena, Germany: Scherzers Militaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2.