Endokannibalism
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Endokannibalism on komme süüa oma kogukonna (hõimu, sotsiaalse grupi või ühiskonna) kaaslaste liha. Seda tehakse tavaliselt pärast nende surma. Endokannibalismiks on nimetatud ka maiste jäänuste söömist leinaaja kontekstis.
Kultuuriline käsitlus muuda
Herodotos (3.38) mainib kannibalismi India Callatiae hõimu matmiskommetega seoses. Samuti söövad Põhja-India aghorid Gangeses ulpivate surnute liha selleks, et omandada surematust ja üleloomulikke võimeid.
Usutakse, et mõned Lõuna-Ameerika põliskultuurid, nagu mayorunad, praktiseerisid minevikus endokannibalismi. Peruu amahuaca indiaanlased korjasid tuhast välja luude jäänused, jahvatasid need koos maisiga ning jõid seda vedela kördina. Lääne-Brasiilia wari hõimu kultuuris on endokannibalism kaastundeavaldus – leinatalituse käigus süüakse oma kaaslase röstitud jäänuseid. Ideaalis sööb suguvõsa kogu laiba, sellest loobumine mõjuks solvanguna lahkunu pereliikmetele. Yanomami hõimu liikmed sõid leina osana tuhastatud sugulaste väljakaevatud luid ja tuhka. Seda peetakse samuti endokannibalismiks, olgugi et otseselt liha ei sööda. Üldiselt ei peeta taolist käitumist valgu- või toidupuudusest tulenevaks. Wari hõim Amazonase jõgikonnas praktiseeris endokannibalismi selleks, et aidata oma esivanemate kehadel hingedeks saada. Selle tulemusel muutub hing loomaks, kes oleks söögiks tulevastele generatsioonidele. Antropoloog Beth Conklin uuris wari hõimu ja uskus, et selline teguviis aitas surnu lähedastel leinaga toime tulla ja valusatest mälestustest vabaneda. Sellisel moel on kannibalism palju vähem agressiivne tegevus, kui see esmapilgul tundub. Tänapäeval wari hõim enam kannibalismi ei harrasta. Nad matavad surnud lähedased pärast kahe- või kolmepäevast leinamist.
Meditsiinilised implikatsioonid muuda
Kuru on 1957. aastal avastatud nakkushaigus, mis levis Paapua Uus-Guinea fore hõimus rituaalse kannibalismi kaudu, täpsemalt seda haigust põdenud isiku peaaju söömise teel. Inimsöömise kõrvaldamisega on kuru peaaegu hääbunud, kuid siiski esineb üksikuid juhtumeid, sest haiguse peiteaeg võib kesta enam kui 30 aastat. Kuru peamised tunnused on tugevad värinad ning naeratusega kaasnevad järsud pealiigutused, mis sarnanevad teetanusest tingitud haigusnähtudega. Viimane pole kuru puhul siiski kuigi laialt levinud haigustunnus. Sõnapaar „naerev surm“ jääb ajaleheartiklite pealkirjastajate südamele. Fore hõimu liikmed ei räägi haigusest nõnda mitte kunagi.
Endokannibalismi ajalooline vastuolu muuda
See, kas endokannibalism oli ajaloo vältel levinud või mitte, on vastuoluline küsimus.
Kuru haigust eluaeg uurinud Michael Alpersi rühm leidis, et geenid, mis kaitsevad sarnaste prioonide eest, on laialt levinud. Sellest võib järeldada, et endokannibalism võis olla levinud üle terve maailma.
Hiljutisem Simon Meadi ning tema kaaslaste uuring näitab aga, et G127V kaitsev prioongeen on levinud vaid paikades, kus oli palju kurutõve juhtumeid, mitte levinud globaalselt. See tõestab, et kannibalism ei pruukinud olla inimkonnas levinud nähtus, sest kuru on ainus prioonihaigus, mis levib kannibalismi teel. Kannibalismi võiks pidada ajaloos laialt levinud nähtuseks vaid juhul, kui kuru poleks ainus prioonhaigus, mis levib inimsöömise teel.