Elise Priks
Elise Priks (ka Eliise Priks; 9. jaanuar 1890 Laeva vald, Tartumaa – 14. november 1943 Moskva) oli Eesti tööline, kommunistlik poliitik ja ametiühingutegelane.[1]
1924. aasta 26. juunist kuni 22. novembrini oli Priks Eesti Riigikogu II koosseisu liige, esindades erakonda Töörahva Ühine Väerind (TÜV).[1] Kuna TÜV oli Eestis keelustatud kommunistlike organisatsioonide legaalne variorganisatsioon, kujunes ka Priksi poliitiline karjäär Riigikogus lühikeseks. Riigikogu liikmeks sai ta 26. juunil tagandatud Gustav Lange asendajana (kes omakorda oli juba mitmes asendaja sama aasta 10. märtsil tagasi astunud Hans Heidemanni kohal), Priks ise aga tagandati 22. novembril 1924 ning tema kohale astus Kristjan Raudsepp.
Priks oli üks kahtlusalustest Eesti ajaloo ühes suuremas poliitilises kohtuprotsessis, nn 149 protsessis, mis kestis terve 1924. aasta. Protsessi tulemusel kuulutati Töörahva Ühine Väerind riigivastaseks relvastatud organisatsiooniks ning erakonna liikmed karistati parteisse kuuluvuse ja riigipöörde kavandamise eest. Priksile mõistis kohus karistuseks 15 aastat sunnitööd.[1] Elise Priks vabastati 1938. aasta amnestiaseaduse põhjal[2].
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust Eestis 1940. aastal töötas Priks ametiühingutes ja parteitööl, evakueerimise järel Venemaal Tatari ANSVs ning 1943. aasta algusest Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juures Leningradis, kuhu Suur-Ohta kalmistule on ta ka maetud.[1]Nekroloogis (RH 19.november 1943) öeldakse, et lahkus õnnetu surma tõttu.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Elise Priksi elulugu Rahvusraamatukogu kodulehel
- ↑ "Poliitilised vangid vabanesid" Sakala (1878-1940), nr. 54, 9 mai 1938
Välislingid muuda
- Elise Priksi elulugu Rahvusraamatukogu kodulehel
- Elise Priksi foto poliitvangipõlve ajast Eesti Rahvusarhiivis