Elektrilõhkevõrk
Elektrilõhkevõrk on elektridetonaatoritest ja ühendusjuhtmetest kokkumonteeritud vooluvõrk, mille ülesandeks on tagada lõhkaja juures olevast lõhkamismasinast lähtuva elektriimpulsi ülekanne lõhkematerjalideni, kutsumaks seeläbi esile lõhkeaine detonatsiooni.
Sõltuvalt lõhatavate laengute arvust ja paigutusest, kasutusel olevast vooluallikast ning teistest lõhkamistingimustest kasutatakse detonaatorite ühendamiseks vooluallikaga jada-, rööp- või kombineeritud ühendusi. Seejuures on lõhkevõrgu montaaži ja selle takistuse kontrollimise lihtsuse tõttu enimkasutatavaks ühendusvariandiks jadaühendus ning teisi ühendusviise kasutatakse harva. Hajusalt paiknevate ja vähese arvuga laengute puhul esineb sagedamin vaid rööp-kimpühendus.
Vooluvõrku moodustavate juhtmete juures eristatakse magistraaljuhet, ühendusjuhtmeid ja detonaatorijuhtmeid. Magistraaljuhe kannab elektriimpulsi lõhkamiskohale, ühendusjuhtmete abil liidetakse selle külge detonaatorid ja detonaatorijuhtmeteks nimetatakse elektridetonaatorite vahelisi juhtmeid.
Tavaliselt kasutatakse elektrilõhkevõrkude monteerimisel vähemalt 0,75 mm läbimõõduga vaskjuhtmeid, mille takistus km kohta on väiksem kui 40 Ω. Enne lõhkamist kontrollitakse vooluvõrgu takistust, mille erinevus projektijärgsest arvestuslikust takistusest ei tohiks olla enam kui 10%. Selle ületamisel tuleb leida takistuste erinevust tingiv põhjus ja see likvideerida. Jadaühenduses olevate lõhkevõrkude puhul võib aga piirduda ka ainult vastava mõõteriistaga elektrijuhtivuse kontrollimises.
Lõhkevõrgu lõplik montaaž on lubatud alles pärast kõigi laengute paikaasetamist ning monteerimisega mitteseotud isikute jõudmist ohutusse kaugusesse. Samuti on kohustuslik montaaži ajaks lõhkevõrgust kuni 50 meetri laiuses alas kõik võrgutoitega elektriseadmed välja lülitada. Äikese ajal on lõhketööde tegemine keelatud, võrk ei tohi olla kokkumonteeritud olekus ja inimesed peavad viibima ohutus kohas.