Egiptuse pasta

Egiptuse pasta ehk kvartskeraamika ja (enne põletust) kvartsmass on peamiselt peeneks jahvatatud kvartsist koosnev keraamiline mass, mis on kokku sulatatud väikese koguse leelise ja lubjaga ning mida katab klaasjas leelisglasuuri kiht.

Ingliskeelses ajalookirjanduses nimetati selliseid esemeid varem peamiselt Egiptuse fajansiks, sest 19. sajandi uurijatele meenutasid Egiptusest pärit esemed madalkuumuskeraamikat – fajanssi. Nad ei teadnud, et esemed polnud valmistatud savist.^[1] Briti muuseum nimetab seda materjali nüüdseks glazed composition^[2], keraamikud inglise keeles Egyptian paste^[3]. Saksa keraamikud ja arheoloogid kasutavad terminit Quarzkeramik.

Ajalugu

Varaseimad kvartskeraamikast esemete leiud pärinevad Tell Arpachiyahist 6. at eKr. Kuid need on erandlikud leiud. Palju enam kvartskeraamikast esemeid on leitud 5. aastatuhande teisest poolest kuni 4. aastatuhande keskpaigani eKr mitmetest kohtadest nii Põhja- kui ka Lõuna-Mesopotaamiast. Hilisemast ajast on kvartskeraamika leiud Mesopotaamias juba tavapärased.^[4]

Vana-Egiptuses hakati kvartskeraamikat valmistama 3. aastatuhandel eKr. Abydosest on leitud Vana Riigi ajast pärinev töökoda ning selle alalt kvartskeraamikast helmeid ja amulette.^[5]

Oletatavalt püüti jäljendada tol ajal eriti oluliseks peetud vääriskive türkiisi ja lasuriiti. Kivide värvusest lähtuvalt varieerusid ka kvartsmassist valmistatud esemete toonid rohelisest siniseni.

Kvartskeraamilised esemed olid levinud nii alam- kui ka ülemklassi kuuluva rahva hulgas. Seda kasutati palju väikeste esemete nagu helmeste, amulettide jm ehete ning kujukeste valmistamiseks. Enim erikujulisi (eriti skarabeusekujulisi) amulette ja ušebti figuure (hauapanuseks kaasa pandud teenijate kujukesed) on samuti kvartskeraamikast. Karikaid, kausse ja seinaplaate valmistati pigem templite tarvis.

Kvartskeraamika oli Vana-Egiptuses oluline ekspordiartikkel, aga seda valmistati ka paljudes paikades kohapeal (Mesopotaamiast kuni Rooma-aegse Šotimaani).

Kvartskeraamika Mesopotaamias ja Vana-Egiptuses

Kvartskeraamika valmistamiseks kasutati Mesopotaamias ja Vana-Egiptuses kolme tehnikat:

Klaasjas pealispind tekib massist endast, millest kuivamise käigus ladestuvad eseme pinnale glasuuri komponendid. Põletuses moodustub neist naatriumlupja sisaldav glasuur.
Kvartsmassist esemed kaetakse enne põletust leeliselise tuha või tuha-vee seguga.
Kvartsmassist esemed asetatakse anumasse leelist ja kaltsiumi sisaldava liiva sisse. Põletuses tekib esemete pealispinnale glasuurikiht. Veel hiljuti valmistati sel meetodil helmeid mõnes Iraani maapiirkonnas. Sulandajaks oli seal taimetuhast saadud sooda.

Tõenäoliselt kasutati neid tehnikaid segiläbi. Nii võidi lisaks iseglasuuruvale massile kasutada suuremate või keerulisemate esemete valmistamisel ka nende ülepintseldamist tuhaga, et põletuses tekiks pinnale korralik glasuurikiht.

Kuna kvartsmassi koostis meenutab veega segatud klaasipuru, mida on raske vormida, siis on tema plastiliste omaduste parandamiseks savi osakaalu massis aja jooksul suurendatud (rekord kuulub islami keraamikale).

Vana-Egiptuses kasutati esemete vormimiseks tõenäoliselt kolme meetodit. Need olid modelleerimine, vormi pressimine ja hõõrumine/kraapimine/lõikamine (viimane küll vaid kombineeritult kahe esimese meetodiga).^[6]

Arheoloogilised eksperimendid, kus on kasutatud tänapäevaseid ahje ja järgitehtud kvartsmasse, näitavad, et Vana-Egiptuses pidi põletus toimuma 900–950 °C juures.

Tehnoloogia

Traditsioonilise pasta koostis ja valmistamine

Egiptuse pasta pole ei klaas ega keraamika. Selle koostis sarnaneb küll klaasi omaga, aga vormimismeetodid pärinevad pigem keraamikast.

Traditsioonilises Egiptuse pastas oli umbes 70 osa jahvatatud kvartsliiva või ränikivi, 12 osa vaskoksiidi, 15 osa kaltsiumoksiidi ja 10 osa sulandajat.

Tänapäevased retseptid

Tänapäeval eksperimenteeritakse kvartsmassiga paljudes eri tehnikates kuni 3D-printimiseni välja. Algupäraseid koostisosi kasutatakse siiski väga harva.

Näide praegusaegsest kvartskeraamika retseptist:

8 osa kvartsi,
2 osa bentoniiti,
1 osa kaltsineeritud soodat.

Vett lisatakse, kuni saadakse vormitav mass.

Värvimiseks kasutatavad metalliühendid

Ilma värvaineteta valmistatud kvartskeraamilised esemed on läikivad ja valkjad, aga massi koostisainete looduslik ebapuhtus annab neile pruunika või hallika varjundi. Et saavutada säravat sinirohelist läikivat pinda, lisati vana- ja keskajal massile vaske.

Tänapäeval kasutatakse enim järgmisi värvivad metalliühendeid:

koobaltkarbonaat ja koobaltoksiid – sinine;
vaskkarbonaat ja vaskoksiid – türkiissinine;
mangaandioksiid – lillakaspruun;
raudoksiid – roosa, oliivjas ja pruunikas;
kroomoksiid – roheline;
tinaoksiid – valge.

Pastamassile värvi andmiseks võib kasutada ka värvipigmente.

Viited

↑ Türkis und Azur. Lk 12.
↑ "British Museum".
↑ Frank and Janet Hamer (1986). The Potters Dictionary of Materials and Techniques. A & C Black Ltd. Lk 115.
↑ Ralf Busz, Peter Gercke (koostajad) (1999). Türkis und Azur: Quarzkeramik im Orient und Okzident. Staatliche Museen Kassel. Universität Gesamthochschule Kassel. Lk 56.
↑ Türkis und Azur. Lk 14.
↑ Türkis und Azur. Lk 17-18.

[1] Türkis und Azur. Lk 12.

[2] "British Museum".

[3] Frank and Janet Hamer (1986). The Potters Dictionary of Materials and Techniques. A & C Black Ltd. Lk 115.

[4] Ralf Busz, Peter Gercke (koostajad) (1999). Türkis und Azur: Quarzkeramik im Orient und Okzident. Staatliche Museen Kassel. Universität Gesamthochschule Kassel. Lk 56.

[5] Türkis und Azur. Lk 14.

[6] Türkis und Azur. Lk 17-18.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]