Eestkoste Eestis

Eestkoste on vorm, milles riik hoolitseb selliste isikute eest, kes ei suuda iseseisvalt teostada oma õigusi ja täita oma kohustusi. Eestkostet teostatakse läbi isiku hooldamise, kes iseseisvalt ei tule toime endaga ega enda vara eest hoolitsemisega, st tal on piiratud teovõime. Eestkoste all olev isik on eestkostetav ja tema eest hoolitseb eestkostja, kes on talle seaduslikuks esindajaks. Eestkostja kohus on eestkostetava huvide eest seista parimal võimalikul moel. Eestis reguleerib eestkostega seonduvat perekonnaseadus.

Eestkoste olemus

Eestkostetav on piiratud teovõimega isik, kes võib olla nii ala- kui ka täisealine. Teovõime ei puuduta inimese füüsilist olukorda, vaid hõlmab vaimset võimekust osaleda tehingutes või teostada erinevaid toiminguid. Piiratud teovõime on Eestis alaealistel ning inimestel, kellel esineb vaimne puue või psüühikahäire, mille tõttu nad ei pruugi oma tegudest aru saada. Piiratud teovõime saab inimesele seada vaid kohus. Mitte iga inimene, kellel on eestkostja, pole täielikult teovõimetu: eestkostja võib olla määratud ainult kindlate tehingute tegemiseks. Näiteks olukorras, kus ostetakse korter, ei ole erinevust, kas ostjaks on füüsiliselt terve või haige inimene. Vahe tekib aga siis, kui ostja ei ole hea vaimse tervise juures ning on sellest tulenevalt ei saa oma tegevusest aru ega hinda selle tagajärgi. Seetõttu ongi vaja eestkostjat, kes vastutab tehingute õigsuse eest ning seisab teovõimetu inimese huvide eest. Sageli ei ole eestkostjal ainult varaliselt suuremate tehingute eest vastustamise kohustus, vaid ka väiksemate eluliste tegevuste nagu arvete maksmine, telekommunikatsiooni lepingute sõlmimine jms. Eestkostja on niisiis eestkostetava seaduslik esindaja, mis omakorda tähendab, et tal on õigused ja kohustused lähtuvalt eestkostetava vajadustest ning need on paika pandud kohtuotsusega. Näiteks on eestkostetaval võimekus hakkama saada igapäeva eluga ning arvete maksmisega, kuid tal on rohkemal hulgal vara, näiteks kinnisvara või ettevõte, ning kohus on määranud talle eestkostja nende haldamiseks. Eestkostja teostab eestkostet läbi kahe põhiteo: esmalt eestkostetava vara eest hoolitsemine ning teiseks seaduslikuks esindajaks olemine olukordades, kus eestkostetaval pole võimalik ennast ise esindada. Alaealise eestkostetava üle teostatav eestkoste on täielik, täisealise üle teostatav eestkoste aga vaid kohtu määratletud ulatuses ja kestuses.

Eestkoste eesmärk

Eestkoste eesmärgiks on nii ala- kui ka täisealise eestkostetava ehk abivajaja puhul tema isiklike ja varaliste huvide täielik kaitse, õigusliku seisundi parandamine. Alaealise isiku üle teostab eelnevalt nimetatud ülesandeid enamasti lapsevanem või hooldaja, kuid teatud juhtudel selline inimene puudub, siis tuleb igal juhul lapsele määrata eestkostja kuni täisealiseks saamiseni. Täisealise abivajaja peab välja selgitama eestkostemenetlus, mille eesmärkideks on piiratud teovõime kontroll, eestkoste seadmise vajaduse kontroll ja eestkoste seadmise ulatuse kindlaksmääramine nii ajaliselt kui tehinguliselt. Muuhulgas märgib Riigikohus, et eestkostemenetlust võib alustada ka siis, kui vastav abivajaja end sellena ei näe.

Eestkoste seadmine

Eestkoste seadmine on mõnevõrra erinev ala- ja täisealiste abivajajate puhul. Tulenevalt tõigast, et alaealise eest peaks esmalt hoolitsema täiel määral tema hooldusõiguslikud vanemad, siis eestkoste seadmiseks peab olema tekkinud olukord, kus vanemaid pole võimalik kindlaks teha või neil puudub hooldusõigus. Näiteks olukord, kus lapsel on üks elus olev lapsevanem ning sellelt vanemalt võetakse hooldusõigus ära või ta muutub ise abivajavaks, näiteks tekkinud vaimse haiguse tagajärjel. Sellisel juhul tuleb lapsele viivitamata määrata eestkostja, kes hoolitseks täiel määral lapse eest. Abivajava lapsega kokkupuutuvad inimesed peavad sellest teada andma kohalikule omavalitsusele, et laps vajab või võib vajada eestkostjat. Kohustus nii lapse kui täiskasvanud abivajaja kohta teatamiseks on perekonnaseisuasutuse või muu valitsusasutuse ametnikul, valla- või linnavalitsuse ametnikul, politseiametnikul, raviasutuse või hoolekandeasutuse juhil, kohtunikul, prokuröril, notaril, kohtutäituril ja eestkostet vajava lapse sugulasel. Meist igaühe kohustus kodanikuna on märgata abivajajat ja teatada, kui peaks tekkima selline olukord. Kui kohalikule omavalitsusele on jõudnud info abivajajast, siis annab ta sellest teada kohtule algatades eestkostemenetluse ning tehes igakülgset koostööd kohtuga. Peale kohaliku omavalitsuse saab eestkostemenetlust alustada ka kohus ise, huvitatud isik või täisealine isik iseenda suhtes. Kohus otsustab, kellest saab abivajajale eestkostja. Kohtul on eestkostemenetluses aktiivne roll ning sellest tulenevalt peab kohus välja selgitama kõik asjaolud iseseisvalt ning koguma ka tõendid. Piiratud teovõime määramiseks kasutab kohus ekspertide abi. Eestkostja määramise juures on oluliseks faktoriks lähedaste inimeste arvamus nii ala- kui ka täisealiste puhul. Näiteks võetakse lapse puhul arvesse teda ümbritsevate sugulaste, õpetajate jm inimeste arvamust ning võimaluse korral ka lapse enda seisukohta. Alaealise eestkostja puhul on oluline, et ta oleks täieliku teovõimega täisealine isik ning sama pere lastel võiks enamasti olla üks eestkostja. Kohus kaalub lisaks lähedaste arvamusele ka paljusid muid kriteeriumeid nagu usk, rahvus, keel. Kuna eestkostjal on palju tähtsaid ülesandeid, siis kaalub kohus hoolikalt, keda määrata eestkostjaks. Kui kohus ei leia sobivat isikut eestkostjaks, siis võib eestkostjaks olla ka valla-või linnavalitsus. Kohus vaatleb igat juhtumit üksikjuhtumina ning kaalub vaid konkreetse olukorra asjaolusid: kohus määrab eestkostja vaid nendeks tegudeks, milleks see vajalik on.

Eestkoste teostamine

Eestkostja peamisteks ülesanneteks on varahooldus ja esindamine. Eestkostetavale kuuluva vara valitsemine eeldab eestkostjalt vara valitsemist, säilitamist ja võimalusel ka suurendamist. Eestkostja ei tohi mingil juhul segada isiklikku vara eestkostetava omaga, seega ei tohiks rahalised vahendid olla näiteks samal pangakontol. Eestkostjal puudub õigus eestkostetava vara kasutada enda huvides või vastutasuks eestkoste teostamise eest. Eestkoste teostamine on enamasti tasuta, kuid eestkostja ei pea isiklikest vahenditest üleval pidama eestkostetavat. Seega võib alaealise eestkostja kasutada kõiki riiklike ja muid toetusi eestkostetava ülalpidamiseks. Kohus võib määrata tasu eestkoste teostamise eest, kui see tundub mõistlik arvestades eestkostetava varalist seisundit. Muude kohustuste hulka võivad kuuluda ükskõik, mis kohustused, kus on vaja esindajat. Näiteks elukohta muutmine, valimisõiguse teostamine, tehingute tegemine. Eestkostja esindusõigus võib olla aga välistatud olukorras, kus tekib huvide konflikt. Näiteks on eestkostetaval kinnisvara ning eestkostja soovib seda osta – sellisel juhul ei saa eestkostja olla esindajaks eestkostetavale. Sellises olukorras määratakse erieestkostja ning enamasti tehakse seda konkreetseks juhtumiks. Erieestkostet võib lisaks eelnevalt nimetatud juhul minna vaja ka lapse ja tema vanema suhtlemise võimaldamiseks või vanema tundmaõppimiseks. Esindusõiguse puhul annab kohus omapoolse loa kõigi tehingute tegemiseks selgesõnaliselt kohtuotsuses, millega määratakse eestkoste. Erijuhuks on ka näiteks olukord, kus on tegemist sündimata lapsega ning talle soovitakse etteulatuvalt määrata eestkostjat. Näiteks olukorras, kus lapse isa pole teada ning ema on ise eestkostet vajav vaimse haiguse tõttu. Eestkostjal olevate ülesannete tähtsuse tõttu peab kohus väga hoolikalt valima, keda eestkostjaks määrata.

Eestkoste järelevalve

Kohus teostab järelevalvet eestkostja tegevusele, mis tähendab ettekirjutuste tegemist eestkostjale. Eestkostja peab koostama eestkoste aruandeid ning kohus saab neid kontrollida. Eestkostjat on võimalik ametist kõrvaldada või vabastada, kui ilmneb vastavaid asjaolusid. Näiteks on eestkostja uurimise all seoses huvide konfliktis tehtud eestkostetava kinnisvaraga kinkelepingu tegemisega oma tuttavale.

Varasemas Eesti seadusandluses on järelevalve teostamise küsimus olnud problemaatiline ning see oli üks tähtsamaid probleeme 1995. aasta perekonnaseaduse muutmisel. Probleemi tuumaks oli peamiselt olukord, et järelevalvet teostas eestkoste asutus ehk kohalik omavalitsus, kuid nagu eelnevalt mainitud, siis saab kohalik omavalitsus ka ise olla eestkostjaks. Seega tekkis olukord, kus teostati iseenda tegevuse üle järelevalvet. Teiseks probleemiks oli tõik, et eestkostjatele polnud hariduslikke nõudeid ning sageli ei osanud eestkostjad teha teadmatusest mõistlikke valikuid vara valitsemisel.

Eestkoste lõppemine

Alaealise eestkoste lõpeb enamasti siis, kui eestkostetav sureb, tema vanemate hooldusõigus taastub, ta lapsendatakse või kui ta saab täisealiseks. Eestkoste võib lõppeda ka siis, kui eestkostja pole oma kohustusi vajalikus ulatuses täitnud ning ta ei vasta enam eestkostjale esitatud nõuetele: kohus vabastab ta ametist. Täisealise eestkoste puhul kontrollib kohus vähemalt 5 aasta jooksul üle, kas eestkoste on endiselt vajalik ning sealhulgas kaalutakse üle ka selle ulatus. Kohus võib määrata kohtuotsusega ka eestkoste kehtivusaja. Valla- või linnavalitsus ja juriidiline isik eestkostjana peavad vähemalt kord aastas kontrollima, kas nende kohustused oleks valmis üle võtma füüsiline isik. Eestkoste lõppemise järel tuleb vara välja anda eestkostetavale ja seejärel esitada aruanne.