Ava peamenüü

Eesti regionaalarengu strateegia

Eesti maakonnad

Eesti regionaalarengu strateegia määratleb regionaalarengu tulevikuvisiooni, regionaalarengu suunamise strateegilised eesmärgid ning regionaalpoliitika elluviimisel järgitavad põhimõtted.[1] Eesmärk on kujundada regionaalpoliitika, mis võimaldaks kõigi piirkondade jätkusuutliku arengut.

Regionaalpoliitika esimene dokument oli regionaalpoliitika kontseptsioon aastal 1994. Sellele järgnes 1999. aastal heaks kiidetud regionaalarengu strateegia, mis aitas Eesti regionaalpoliitikat paremini ellu viia ning aastal 2005 valmis uus Eesti regionaalarengu strateegia, mis kehtis kuni 2015. aastani.

Regionaalpoliitika kontseptsioon 1994Redigeeri

Esimene Eesti regionaalpoliitika alusdokument oli 1994. aastal Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud regionaalpoliitika kontseptsioon. Kontseptisoon oli koostatud ajal, mil riigi võimalused regionaalpoliitika rahastamiseks olid väga piiratud, visioon Eesti regionaalpoliitikast ei olnud üheselt välja kujunenud ning tol hetkel ei olnud liitumine Euroopa Liiduga veel päevakorras.[2]

EesmärgidRedigeeri

Regionaalarengu kontseptsioonis määratleti nii regionaalpoliitika peamised ülesanded kui ka Eesti riikliku regionaalpoliitika eesmärgid:

  • Säästev areng.
  • Piirkondlik tasakaalustatus rahvastiku ja asutuse arengus.
  • Kõigi piirkondade elanike turvalised elutingimused, võimalused leida tööd, tarbida esmatähtsaid teenuseid, elada tervisele ohutus keskkonnas.
  • Riigi territoriaalne terviklikkus.
  • Kõigi piirkondade majanduse arenguvõime edendamine.[3]

Regionaalarengu programmidRedigeeri

1996. aastat võib pidada aktiivse regionaalpoliitika algusaastaks, kuna määrati kindlaks konkreetsed sihtalad ning algatati regionaalpoliitilised programmid. Vabariigi Valitsus kiitis heaks kuus regionaalpoliitilist programmi:

  1. Ääremaade programm – eesmärk tugevdada regionaalse arengu- ja konkurentsivõimet, toimetulekuvõimaluste loomine rakendavale piirkonnale, elanike väljarände peatamine või vähendamine piirkonnas.
  2. Külaliikumise toetamise programm – eesmärk edendada külade omaalgatust ning tagada modernne ja säästev areng.
  3. Saarte programm – eesmärk saarte elanikele tagada põhiteenuste kättesaadavus ning tugevdada saare majanduse arengu- ja konkurentsivõimet.
  4. Piirialade programm – eesmärk kindlustada kohalike elanike lojaalsus, luua piirialadele koostöövõimalusi ning kohalikele elanikele uusi töökohti ning tagada kaitse- ja päästeoperatsioonide operatiivsus.
  5. Monofunktsionaalsete asulate programm – eesmärk piirkondade majandusstruktuuri mitmekesistamine ja uute töökohtade loomine.
  6. Ida – Virumaa programm – eesmärk piirkonnas Eesti riikluse tugevdamine, kindlustada poliitilist ja sotsiaalset stabiilsust, luua uusi alternatiivseid töökohti, loodusressursside säästlik kasutamine, keskkonnakaitse jne.

1997. aastal lisandus olemasolevatele Eesti regionaalprogrammidele Setomaa programm.

1998. aastal tehti Eesti regionaalpoliitikas mitmeid ümberkorraldusi. Käivitus uus regionaalse arengu programm, milleks oli Kagu-Eesti programm. Programmi eesmärk oli toetada arendusprojekte kolmes Kagu-Eesti maakonnas (Valga-, Võru- ja Põlvamaa).[4]

Hinnang regionaalpoliitikale 1998. aastaksRedigeeri

Negatiivsed küljed:

  • Partnerlusprintsiipi oli vähe rakendatud.
  • Regionaalarengu suunamisi oli piiranud rahaliste vahendite nappus.
  • Seire ja hindamise mehhanismid olid nõrgalt välja kujunenud.
  • Poliitika seireks ja hindamiseks puudusid vajalikud mõõdetavad eesmärgid.

Positiivseid küljed:

  • Regionaalpoliitika kui riigipoliitika iseseisva valdkonna väljakujunemine.
  • Kohaliku arendustöö ja algatusvõime aktiivistamine.
  • Projektiviisilise tegutsemise oskuste järkjärguline juurutamine.[5]

Eesti regionaalarengu strateegia 1998Redigeeri

1998. aasta alguses, Vabariigi Valitsuse korraldusel, moodustati Eesti regionaalse arengu strateegia koostamiseks asjatundjate komisjon. Selleks, et Eestis regionaalpoliitikat sihipärasemalt ellu viia, oli vajalik koostada regionaalse arengu strateegia.[4] 1999. aastal kiideti heaks Eesti regionaalarengu strateegia, arendades edasi põhiseisukohti, mis olid eelnevalt kontseptsioonis esitatud. Strateegiaga sooviti taotleda nii eelnevate probleemide lahendamist kui ka arendada edasi kontseptsiooni positiivseid külgi.[2]

Regionaalse arengu strateegia koostamisel arvestati asjaoluga, et Eesti ühineb Euroopa Liiduga. Strateegias muudeti ka varaseimaid põhimõtteid, eelkõige regionaalpoliitika korralduse osas, sätestades selle tuginemise eelkõige Euroopa Liidu regionaalpoliitika alustele.[4]

EesmärgidRedigeeri

1999. aasta strateegia eesmärk oli tagada inimestele turvaline ja hea elukvaliteet. Strateegia oodatavaks tulemuseks oli regionaalarengu tasakaalustatus aastaks 2003 nii, et üheski maakonnas ei oleks elatustase madalam kui 75% (1997. aastal oli madalaim maakondlik näitaja 68%), tööpuudus ei ületaks 35% (1998. aasta seisuga oli suurim maakondlik näitaja 49% suurem Eesti keskmisest) ning kohalike omavalitsuste maksutulude laekumine ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest, millest on väljaarvatud Tallinn (1998. aasta madalaim maakondlik näitaja oli 72%).[5]

Regionaalarengu programmidRedigeeri

Vastavalt strateegiale alustasid ning jätkasid 2000. aastal tegevust seitse regionaalarengu programmi:

  1. Põllumajanduspiirkondade programm – eesmärk tõsta põllumajanduse konkurentsivõimet modernsete tehnoloogiate juurutamisega, majandusstruktuuri mitmekesistamine, ettevõtluseelduste igakülgne arendamine, väikeettevõtluse arendamine, piirkonna tööjõu kvalifikatsiooni ja elukeskkonna kvaliteedi parandamine.
  2. Tööstuspiirkondade programm – eesmärk tõsta majanduse konkurentsivõimet, tööstuse moderniseerimine, uute investeeringute soodustamine, väikeettevõtluse arendamine, tehnilise taristu väljaarendamine ning elukeskkonna kvaliteedi parandamine.
  3. Saarte programm – suunatud peamiselt asutuse taastamisele ja säilitamisele isolatsiooni vähendamisega ja selle mõjude osalise kompenseerimisega. Eesmärk sihtpiirkonda kuuluvatele regioonidele omaste ainulaadsete kultuurinähtuste säilitamine ning oluline valdkond on saarte ja mandri vahelise ühenduse toetamine.
  4. Keskustevõrgu programm – suunatud avalike haridus-, teadus-, kultuuri- ja arendusasutuste ning kommunikatsioonide territoriaalselt koordineeritud väljaarendamisele, uuenduslikkust ja regioonide spetsialiseerumist suurendavate tegevuste soodustamisele. Lisaks maakonnakeskustele pööratakse tähelepanu ka muudele suurematele linnadele ja tähtsamatele kohalikele keskustele, lähtudes nende üleriiklikust või regionaalsest funktsioonist.
  5. Kohaliku omaalgatuse programm – eesmärk edendada maanoorte eneseteostusvõimalusi, maaturismi, ühistegevust ning külade sotsiaalset ja kultuurilist (sh spordi) arengut.
  6. Piireületava koostöö programm – eesmärk toetada maavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute koostööd. Programm on peamiselt suunatud taristu arendamisele, keskkonnakaitse tõhustamisele, turismi edendamisele, infovahetuse ja kontaktide edendamisele jne.
  7. Setomaa programm – eesmärk majandusstruktuuri mitmekesistamine alternatiivsete tootmisharudega, ettevõtluseelduste igakülgne arendamine, väikeettevõtluse arendamine, piirkonna tööjõu kvalifikatsiooni ja elukeskkonna kvaliteedi parandamine, kultuurinähtuste säilitamine.[6]

Hinnang regionaalarengule 2005. aastaksRedigeeri

Senine regionaalarengu strateegia tulemused on näidanud, et igas regioonis on häid arendusideid. Oluliselt on paranenud kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektorite aktiivsus ning tähtsustatakse rohkem erinevate institutsioonide koostöö vajalikkust. Nõrgaks küljeks on osutunud konkreetsete arendusprojektide vähene seotus kohalike ja regionaalsete pikemaajaliste arengustrateegiatega, tänu sellele ei algatata aktiivselt suuremahulisi arendusprojekte. Teine miinus on toetuste otsene mõju töökohtade loomisele tagasihoidlik, sest erasektorile pole seoses regionaalpoliitiliste meetmete raames toetusi antud ning erasektorit on nõrgalt kaasatud arendusprojektidesse.[7]

Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015Redigeeri

2005. aastal valmis uus Eesti regionaalarengu strateegia, mis on kavandatud 2015. aastani. Strateegia alusel seab Vabariigi Valitsus eesmärgiks kõik Eesti regioonid kujundada atraktiivseteks paikadeks nii elamiseks kui ka töötamiseks.[8] Euroopa Liiduga liitumisel tõi Eesti regionaalpoliitikale kaasa uusi nõudeid. Tekkisid võimalused kaasata Eesti regionaalarengusse Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid.[7]

EesmärgidRedigeeri

Üldeesmärk 2015. aastaks on kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes piirkondade sisestele arengueeldustele ja eripäradele ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele.

Alaeesmärgid:

  • Igas Eesti paigas inimeste põhivajaduste parem tagatus. Suunatud asustussüsteemi ja regionaalarengu tasakaalustamisele.
  • Püsiv konkurentsivõime eri piirkondades. Suunatud kõigi piirkondade majandusarengu kiirendamisele ning jätkusuutlikkuse suurendamisele.
  • Eesti piirkondade tugevam sidumine ülepiiri regioonide ja muu Euroopaga. Suunatud Eesti väiksusest tulenevate negatiivsete mõjude leevendamiseks.[7]

Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevusedRedigeeri

Strateegia elluviimiseks on planeeritud järgmised tegevused:

  • Maakondlike arengustrateegiate ajakohastamine ja ühtlustamine.
  • Riikliku linnapoliitika väljatöötamine.
  • Ettevõtlikkuse täiendav stimuleerimine keskuste tagamaal ja väljaspool kasvupiirkondi, piirkondliku tööturu paindlikkuse tõstmiseks toetusmeetmete rakendamine.
  • Sotsiaalse kaasatuse suurendamine keskuste ümber sh. kohalike kogukondade omaalgatuslike arendustegevuste toetamine.
  • Kutseõppeasutuste võrgu optimeerimine ja koondamine tõmbekeskustesse.
  • Ühtsete ühistranspordi korralduse standardite väljatöötamine ja Rail Baltica rahvusvaheliste transpordiühenduste arendusprojektide ettevalmistamine.[9]

VisioonRedigeeri

Eesti regionaalse arengu strateegia visiooni põhijoonteks aastaks 2015 on:

  • Maakondade tasakaalustatud areng.
  • Piirkondade edukas areng põhineks kohalike eelduste oskuslikul ja uuenduslikul ärakasutamisel.
  • Maapiirkondade elujõulisemaks muutumine.
  • Maakondades tänasest enam rahvastiku, töökohtade ja teenuste koondumine maakonnakeskustesse ja teiste maakonna suuremate asulate põhiselt.
  • Ühtselt väljaarendatud infrastruktuurivõrgustik ning usaldusväärne ja tihe ühistransport.[7]

Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriikRedigeeri

Võrreldes teiste Euroopa Liidu regioonidega, omab Eesti tagasihoidlikke transpordiühendusi, lisaks on hõredalt asustatud (ligikaudu 4 korda vähem inimesi ruutkilomeetri kohta, kui Euroopa Liidus keskmiselt). Eesti majandus on väikese mastaabiga ning vähe arenenud – SKP elaniku kohta umbes 40% Euroopa Liidu keskmisest. Suhteliselt madal on ka tööhõive määr. Suur pluss Eesti riigis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on puutumatu looduskeskkond, äritegevuseks soodne makromajanduslik keskkond ning täiendavaid ärivõimalusi pakkuv suurte avanevate turgude lähedus.[7]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri