Eesti rahvatants

Eesti rahvatants on eesti kultuurile ainuomane tantsuliik, mis põhineb traditsioonidel. Seda iseloomustab korduvate motiivide ja lihtsate liikumismustrite rida. Eesti rahvatants on rahulik, kuid võrreldes teiste rahvastega teeb selle erilisemaks põhisammude liigirikkus.

Leigarid esinemas Eesti Vabaõhumuuseumis 1978. aastal

Ajalugu

Esimesed teated eesti rahvatantsust on pärit 13. sajandist. Väga paljud tantsud olid seotud merega. Algselt tantsiti kindlatel tähtpäevadel ja pühadel nagu näiteks pulmad või jaanipäev. 19. sajandist hakkasid Eesti tantsukultuuri tungima ka teiste rahvaste traditsioonid. 20. sajandi alguses kaasnesid rahvusluse tõusuga ühiskondlikud muutused. Sihipäraselt vormiti oma kultuuriruumi. Tekkis vajadus rahvuslike sümbolite järele, et nende kaudu ühtekuuluvustunnet suurendada. Rahvatants muutus rahvuslikuks sümboliks, millest sai kultuuripärand ja traditsioon, mis on kestnud mitmeid sajandeid.

Eesti rahvatantsul on eri vorme, millest vanimaks peetakse ringtantsu. Arvatavasti pärinevad ringtantsud Skandinaaviast ning nende algseks eesmärgiks oli kaitse kurjade vaimude eest. Tantsud, milles jäljendatakse loomi või mõnda tegevust nimetatakse imiteerimistantsudeks. Neid tantsiti veel 19. sajandil, kuid aja jooksul kaotasid need oma tähtsuse. Eestlaste tantsuvara hulka kuuluvad ka rühmatantsud, mis pärinevad enne 19. sajandit. Neis peetakse tähtsaks tantsijate arvu ja ühist koostööd ning pööratakse rõhku sammudele. Tuntumaid rühmatantse on kaerajaan. 19. sajandi teisel poolel tõusis esile paartants ning rahvatants sai endale tähtsa koha seltskondlikus suhtlemises. Populaarseks sai valss, mis tuli Eestisse Euroopast ning seda mõisteti eri piirkondades omamoodi ja nii tekkisid erinevad labajalavalsi variandid. Veel peetakse tähtsaks polkat, mis 20. sajandil tõusis labajalavalsi kõrvale. Lisandusid uued stiilid, näiteks reinlender ja padespaan, mida tantsitakse praegugi.

Tänapäeval ei koosne rahvatants ainult põhisammudest, vaid sellele on lisandunud palju omaloomingulisi samme ja tõsteid. Olenevalt rahvatantsurühmadest ja nende juhendajatest tantsitakse kas uuenduslike või põhisammude järgi.

Eesti rahvatantsude esitamisel peetakse oluliseks rahvarõivaste kandmist

Rahvarõivad

 Pikemalt artiklis Eesti rahvarõivad

Eesti rahvatantsu juurde kuuluvad rahvariided, mis on igas kihelkonnas erinevad. Nende erinevus väljendub seeliku triibu värvides ja mustrites, kantavates peakatetes, vöömustrites ja veel mitmetes pisiasjades. Naised kannavad villast seelikut, mis varem on olnud ühevärviline, hiljem triibuline või ka ruuduline. Oluline osa riietusest on vöö, mis keritakse tugevalt ümber keha. Seljas on linane särk või käised. Osades kihelkondades pannakse särgi peale ka villane vest. Peas kantakse olenevalt seisusest pärga või tanu - neidudel pärg, abielunaistel tanu. Meestel on jalas püksid ja seljas linane särk, mille peale läheb samuti vest või kuub. Nii meestel kui naistel on jalas kootud sukad, enamasti valged, mida hoiavad üleval punutud säärepaelad. Tähtsaim ehe on sõlg, mis kinnitatakse rinda. Naised kannavad ka helmekeesid. Levinuimad jalanõud on viisud ja pastlad, uuemal ajal ka kingad.

Tantsupidu

Rahvatantsijad XIX üldtantsupeol

Kõige suurem eesti rahvatantsu festival on Eesti üldtantsupidu, mis toimus esimest korda 1934. aastal Kadrioru staadionil. Iga peo aluseks on teema, mille järgi ka valitakse tantsud. Tantsupidu toimub traditsiooniliselt Tallinnas Kalevi keskstaadionil iga nelja aasta tagant. Programmis on tantse igale vanusele. Kavas põimitakse kaasaegsed lavastused vanade eesti rahvatantsudega.

Tähtis isik eesti rahvatantsu ajaloos on Anna Raudkats, kes oli kõrgharidusega võimlemisõpetaja ja rahvatantsude üleskirjutaja. Ta avaldas kogumiku "Eesti rahvatantsud". Igal üldtantsupeol on kavas ka tema kõige tuntum tants "Tuljak". Teine oluline isik on Ullo Toomi, kelle algatusel said alguse tantsupeod. Ka esimesel tantsupeol oli ta üldjuht. Ullo Toomi Fond annab välja tantsutaadi preemiaid.