Eesti alpinismi traagilised sündmused

Eesti alpinismi traagilised sündmused on kronoloogiline ülevaade traagilistest sündmustest Eesti alpinismi ajaloos.

Mägironimine on väga kõrge riskitasemega ala. Mõned võimalikud ohud mägedes ja mägironimisel on: kivivaringud, jäävaringud, lumelaviinid, liustikulõhed, järsud kaljunõlvad/-seinad, järsud jäänõlvad, järsud lumenõlvad (kaetud lõhed), ilmaolud (äike, lumetorm, vihm, udu) ning ebapiisav aklimatiseerumine ja sellega kaasnev mägihaigus.^[1]

Mägironimine ehk alpinism on ekstreemspordiala, mis nõuab alaga tegelejalt head füüsilist ja tehnilist suutlikkust, kuid väga oluline roll on ka kogemustel. Teinekord osutub vajalikuks ka ellu jäämise oskus.

Traagiliste sündmuste kronoloogia muuda

1972 muuda

Eerik Reino, Tõnu Tennisson ja Priit Vürst
Foto: Jaan Künnap

Heino Paltser, kes 1970. aastal juhtis eestlaste esmatõusu NSV Liidu kõrgeima mäe Kommunismi tippu, hukkus 16. juulil 1972 Svobodnaja Koreja mäel Tian Shanis 5B-kaljumarsruudil juhusliku kivi tabatud löögist.^[2]

1974 muuda

1974. aastal toimus Pamiiris Ilmar Priimetsa juhtimisel ekspeditsioon Leninile (7134 m). Tippu tõusti kahe grupiga erinevatel marsruutidel. 5-liikmeline grupp Enn Saare juhtimisel valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase harjapidi marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 6800 m kõrgusel tabas neid laviin, milles hukkusid 27. juunil gruppi kuulunud Tartu Alpiklubi Firn alpinistid Eerik Reino, Priit Vürst ja Tõnu Tennisson. Grupi ülejäänud liikmed Jaak Sumeri ja Enn Saar õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva, enne kui päästerühm nad leidis.^[3]^[4]

1983 muuda

Jaak Sumeri
Foto: Jaan Künnap

Jaak Sumeri, kes 1974. aastal pääses õnnekombel laviini alla mattumisest, suri infarkti tagajärjel 1983. aastal töötades Lenini all rahvusvahelises alpilaagris Pamir instruktorina.^[5]

1985 muuda

Pamiiris tõusul Lenini mäetipule hukkus Alpiklubi Firn alpinist Tiina Tamm (alpiklubi liige 1982. aastast), kes koos Veiko Tammega üritas mitteametlikku tõusu teha.^[5]

2004 muuda

2004. aasta juulis–augustis toimus Jaan Künnapi juhtimisel Eesti mägiekspeditsioon Han-Tengrile, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Hukkus 11 alpinisti. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviini jäänute päästmistöid. Nad päästsid kahe alpinisti elu ning aitasid päästetööle tõhusalt kaasa.^[6]^[7]

2008 muuda

2008. aasta juulis olid Alpiklubi Firn alpinistide grupp Andres Hiiemäe juhtimisel tegemas tõusu Alpides Mont Blanci mäemassiivil Aiguille du Chardonnet'le (3824 m), marsruudi raskuskategooria AD. Kõik jõudsid tippu. Laskuti tavamarsruuti mööda. Ilm oli selge ja suurepärane, kohati puhus harjal mõõdukas tuul. Harjalt tuli sooritada laskumine mööda tugeva jääkoorikuga kaetud umbes 40-kraadist lumenõlva umbes 200 m. Otsustati grupi ohutuse huvides mitte liikuda seongus. Liiguti nõlval teineteisest umbes 5–15 meetriste vahedega. Antud lumelõigu alumises osas, kui jäänud olid vast paarkümmend meetrit laskumisköiteni, kaotas gruppi kuulunud Eva Liivak tasakaalu ning hakkas libisema. Tal ei õnnestunud pidurdusasendit sisse võtta ning mõne hetkega kasvas kiirus suureks. Järgmisel hetkel põrkus ta vastu kivi, mistõttu hakkas rulluma ega saanud ennast enam pidama. Hetk hiljem libises ta üle kaljuserva ning maandus alla liustikule. Grupijuht organiseeris kiiresti päästekopteri. Päästjad jõudsid Liivakuni paarikümne minuti jooksul, kuid Liivak oli juba surnud.^[8]

2015 muuda

Eesti alpinistide neljaliikmeline grupp koosseisus Tarmo Riga, Jane Riga, Allan Valge ja Annemai Märtson üritas 2015. aasta juunis tõusta klassikalist marsruuti mööda Peruus Andides Cordillera Blanca mäeahelikus Tocllaraju (6034 m) tippu. 7. juunil 2015 hukkusid lumesilla varisemise tõttu Jane Riga, Allan Valge ja hetkel parim^[9] Eesti alpinist (nii füüsilises kui ka tehnilises mõttes) Tarmo Riga.^[2]