Eesti male

See artikkel on Eesti malest läbi ajaloo; 1936–1940 ilmunud ajakirja kohta vaata Eesti Male (ajakiri, 1936); väliseesti ajakirja kohta vaata Eesti Male (ajakiri, 1953)

---

Eesti male käsitleb Eestiga seonduvat maletemaatikat läbi ajaloo.

Esimeste maleharrastajate ilmumine kuni 1883

Keskaegne male jõudis Eesti territooriumile hiljemalt 13. sajandi teisel poolel.

Baltikumi vanimaks maleleiuks võib pidada dominikaani munga Mauritiuse jutlust Tallinna kloostris umbes aastail 1270–1272. Jutlus sisaldas kolme allegooriat seoses malega, millest kaks olid tsitaadid Pariisi teoloogi Johannes Gallensise töödest. Järgmine maleajalooline jälg on pärit ajavahemikust 1328–1330, kus Liivi ordu ordumeister Werner von Orseln lubas rüütelvendadel tegeleda malega, samal ajal keelates kaardi- ja täringumängu. Umbes aastast 1350 pärineb esimene rahvusvahelise tähtsusega leid. Tartu toomkooli rektor Stephan tõlkis ladina keelest alamsaksa keelde Lombardia dominiiklase Jacobus de Cessolise kuulsa moraalijutluse malelistel allegooriatel. Selle originaaltekst ilmus 13. sajandi teisel poolel. De Cessolisele kuulub hulk uuendusi malemängu käigureeglites. Tähtsamad neist on etturi kaksiksamm algseisust, patt viigina, ühekordne kuningahüpe algseisust, mis oli vangerduse eelkäija ja mõned teised soovitused, mis erinevalt eespool märgituist ei saanud populaarseks. 14.–15. sajandil jõudsid uued reeglid tõenäoliselt ka Vana-Liivimaale, kuid täieliku eluõiguse võitmiseks kulus mitu sajandit. Veel 17. sajandil mängiti Liivimaal malet mitmesuguste reeglite järgi.

Hiljemalt 16. sajandi esimesel poolel oli male tuntud linnakodanike kõrgkihi, kaupmeeste, samuti käsitööliste hulgas. 1513 on maleharrastus fikseeritud Tallinna Suurgildi kodukorras koos täringu- ja muude mängudega. Mängureeglite arenguloos on suur tähtsus diplomaat Adam Oleariuse ülestähendusel 1635. aastast. Koos luuletajast reisikaaslase Paul Flemingiga leidis Olearius Tallinnas, Tartus ja Narvas arvukalt maletajaid, nende hulgas ka naisi.

Sama sajandi teisest poolest on pärit Heinrich Gösekeni sõnaraamat, milles on alamsaksa keele abil loodud eestikeelseid vasteid mitmetele maleterminitele: kachti meng (alamsaksa Schachspiel), kachti meng kivvi/prick (Schachtstein), allaspitte hajama (Schachmat machen), woitama (gewinnen). Meng (mäng) ja woitama (võitma) on vanad läänemeresoome sõnad. Kachti on eesti keelde kohandatud otseselt sõnast Schacht (male), kusjuures see on etümoloogiliselt põhjendatud tollel ajajärgul saksa "sch" hääldamisega sõna algul ligilähedaselt nagu "sk".

Näljahädad ja Põhjasõda laastasid Liivimaa. Uuesti leidub jälgi maleharrastusest 18. sajandi teisel poolel. Sellest ajajärgust on pärit ka esimesed nimeliselt tuntud maletajad Eestimaal. Tugevate maletajatena said tuntuks Gotthard Andreas Zoege-Manteuffel ja Carl Philipp Amelung. C. Ph. Amelungi peeti aastatel 1790–1817 Baltikumis ja Peterburis tugevaimaks maletajaks.

18. sajandi viimaste aastakümneteni ei ole jälgi kirjalikest maleteemalistest töödest ega partiitekstidest, mis võimaldaksid saada ülevaadet mängutaseme arengust. Olemasolevatel andmetel on vanim kirjas märgitud positsioon Zoege-Manteuffeli ülesanne, mis kuulub ajavahemikku 1790–1799 ja on ära toodud Saksa maletaja Max Lange ülesanneteraamatus "Handbuch der Schachaufgaben" (Leipzig, 1862).

1799. toimus Tartus esimene maleüritus Eestis. Lõbustuskoha "Resource'i" suveaias toimus "elav malepartii", mille esitasid must-valgesse riietatud noored aadlikud ruudulisel vaibal. Mängijaid juhendasid Zoege-Manteuffel ja C. Ph. Amelung.

19. sajandil aktiviseerus maleelu Eestis niivõrd, et mõned maletajad tõusid esiplaanile Venemaa ulatuses ja pälvisid rahvusvahelist tähelepanu. Sajandi esimesest kümnest oli Tartu Peterburi järel malelinnana juhtival kohal ligi seitsekümmend aastat, loovutades siis oma positsiooni Riiale ja Tallinnale. 19. sajandil tekkisid Eestis esimesed mitteametlikud malesõprade koondised, vanimaks neist võib pidada 1805 Tartus võõrastemaja "Richter" juures tekkinud maleringi. See umbes kümneliikmeline härrasmeeste seltskond oli tulevaste maleklubide eelkäijaks.

Tallinnas levis maleharrastus peamiselt Suurgildi kaudu, kuid malet mängiti veel mõnedes kondiitriärides ja võõrastemajades. 1852 tegutses malekoondis Kuressaares ja 1860.–1870. aastatel tekkisid maleringid Pärnus, Viljandis, Narvas ja Valgas.

Esimeseks silmapaistvalt andekaks maletajaks oli üliõpilane Lionel Kieseritzky (1806–1853). 17.–19. eluaastani tegi Kieseritzky läbi ebatavalise malelise tõusu ja 15 aasta jooksul ei leidunud talle Tartus võrdset vastast. 1839 oli Kieseritzky seoses kohtuprotsessiga mõjukate isikute vastu sunnitud lahkuma Pariisi, kus ta sai kiiresti kuulsaks. Kieseritzky osales ka esimesel rahvusvahelisel turniiril Londonis 1851, kus teda tabas ebaõnn – loosiga tuli esimeses voorus kohtuda turniiri tulevase võitja ja mitteametliku maailmameistri Adolf Andersseniga. Kieseritzky kaotas ja langes turniirilt välja. Turniiri vaheajal Kieseritzky ja Andersseni mängitud partii sai malekirjanduses tuntuks hüüdnimega "surematu mäng", seda peetakse üheks parimaks näiteks 19. sajandi romantilisest malestiilist.

Järkjärguline huvi tõus viis 19. sajandi teisel poolel esimeste organiseeritud, kuid mitte veel ametlike malekoondiste asutamiseni. 1866 loodi Tallinna maleühing. Selle liikmeskonda kuulus järgnenud paarikümne aasta jooksul pidevalt 15–25 maletajat. Tartu maletajad koondusid ühingusse 1876. Esimene malenurk hakkas 1881 ilmuma ajalehes Revalsche Beobachter.

Esimesest eestikeelsest maleõpetusest esimese Eesti maleühinguni (1883–1914)

Esimene eestikeelne maleõpetus avaldati ajalehe Olevik viies malenurgas 14. novembrist kuni 12. detsembrini 1883. Selle autor on Ado Grenzstein. Ajaloolise väärtuse annab sellele tööle eestikeelne maleterminoloogia. Hulk Grenzsteini loodud sõnu, näiteks "male", "malend", "maletama", "tuli", "kuningas", "lipp" ja "vanker", on jäänud kasutusele. 1883. aasta lõpus ilmus Grenzsteini maleõpetus iseseisva 40-leheküljelise brošüürina, mida trükiti 2000 eksemplari. Grenzsteini sõnul tuletas ta sõna "male" sõnast "malewa, millega Eestlased ennemuiste oma sõawäge tähendasiwad".

1884 toimus Tartus esimene turniir Eestis. Turniiri alustas 14 mängijat, kellest võistluse lõpetas 11. Neli kuud kestnud turniiri võitis üliõpilane C. Kupffer. Väikeste sisemiste turniiride kõrval toimusid kirimalematšid linnade maleseltside vahel.

Enam kui kakskümmend aastat tegutsesid baltisaksa maleringid ametlikult registreerumata ja põhikirjata. Tõsisemad organiseerumispüüdlused ilmnesid 1880ndatel aastatel. Tallinna baltisaksa malekoondise põhikiri kinnitati ametlikult 1887. Kolm aastat hiljem organiseerusid ametlikult ka Tartu baltisaksa malehuvilised. Eesti päritolu huvilised ei suutnud esialgu veel baltisakslastega konkureerida, küll aga jõudis kompositsioonmales kõrgete saavutusteni eestlane Albert Burmeister.

1893 külastas Eestit esmakordselt maailmatasemel maletaja – Siegbert Tarrasch, kes andis Tartus 25 laual simultaani. Pärast Tarraschit külastasid Eestit veel teised tuntud maletajad, nende hulgas maailmameistrid Steinitz (1896), Lasker 1909 ja Capablanca (1913).

1904 ilmus trükis Grenzsteini maleõpetuse kordusväljaanne (800 eksemplari). 1905 asutati esimene eesti malekoondis, mille tegevus lakkas küll juba järgmisel aastal.

Esimese maailmasõja eel hakkas baltisaksa maleühingute osatähtsus vähenema ja esiplaanile tõusid eestlastest malehuviliste püüdlused.

Maleliikumise areng I maailmasõja ja Eesti Vabariigi ajal (1915–1934)

1915 asutati Tallinna Malering, mida võib pidada esimeseks eesti maleklubiks. 1917 muudeti ühingu nimi Tallinna Eesti Maleseltsiks (TEMS). TEMSi asutamisele järgnes 1920.–1930. aastatel hulga väiksemate maleühingute asutamine. Tähtsaimaks nendest kujunesid Kalevi maleosakond, Tartu Maleselts ja Viljandi Maleselts. Tähtis osa male arendamisel oli Albert Burmeistril, kes küll ei olnud tugev praktilises mängus, kuid koostas maleülesandeid, mis pälvisid rahvusvahelist tähelepanu, ning juhendas tulevasi nimekaid mängijaid Mikenast, [Paul Felix Schmidt|Schmidti]], Friedemanni, Villardit jt.

26. detsembrist 1922 kuni 6. jaanuarini 1923 toimusid Tallinnas esimesed Eesti meistrivõistlused males, mille võitis Paul Rinne. Igal aastal hakkasid toimuma koolinoorte esivõistlused ning malematšid Tallinna ja Helsingi vahel. 1920. aastatel olid parimad mängijad Mikenas, Herbert Virkus ja Johannes Türn. 1930. aasta koolinoorte meistrivõistlustel tuli esikohale tulevane Eesti parim mängija Paul Keres (teiseks tuli võitja vanem vend, tulevane füüsik Harald Keres). 1930 toimus Tallinnas paremate Eesti maletajate turniir, millest võttis osa tolleaegne maailmameistrikandidaat Jefim Bogoljubov, kes üllatuslikult jäi Mikenase järel teiseks.

15. jaanuaril 1931 asutas Johannes Raad pärast kahte ebaõnnestunud katset (1923 ja 1927) Eesti Maleliidu. Sama aasta augustis astus Eesti Maleliit FIDE liikmeks. Päevakorda tõusis osalemine 1931. aasta maleolümpial, kuid rahaliste raskuste tõttu ei osaletud sellel ja ka järgmisel olümpial.

1930ndatel tõusid noortest maletajatest esile Paul Keres, Paul Felix Schmidt ja Ilmar Raud.

Tõus rahvusvahelisele areenile (1935–1940)

1935 võitis Paul Keres esimest korda Eesti meistrivõistlused. Samal aastal õnnestus tal esimest korda osaleda ka maleolümpial. Sellel olümpial sai Keres oma kõrge võiduprotsendiga esimesel laual rahvusvahelises maleliikumises tuntuks. Kerese tulemused edenesid kiiresti ja 1938 võitis ta AVRO turniiri, mis tõstis ta maailmameistrikandidaadiks. 1939. aastal võitis Eesti võistkond maleolümpial pronksmedali.

Vaata ka

• Eesti malekoondis
• Rahvusvahelise suurmeistri nimetuse saanud Eesti maletajad