Wilhelm Steinitz

Wilhelm Steinitz, hiljem William Steinitz (18. mai 1836 Praha, Tšehhi Kuningriik, tollase Austria Keisririigi osa – 12. august 1900 New York, Ameerika Ühendriigid) oli Austria-Ungari ja hiljem Ameerika Ühendriikide maletaja ja esimene ametlik male maailmameister aastatel 1886–1894.

Wilhelm Steinitz

Steinitzist sai maailma parim maletaja tänu ründavale mängustiilile, mis oli tema ajajärgule omane. Hiljem arendas Steinitz välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega ta tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta demonstreeris oma uue stiili paremust eelmise üle, kuid see mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda viisi argpükslikuks. Steinitz aga näitas, et tema uus stiil oli võimeline looma tugevaid rünnakuid.

Steinitz oli tugev teoreetik ning tuntud malekirjanik, ta kaitses oma ideid innukalt. Debatist hoolimata oli Steinitzi stiil 1890-ndate alguseks malemaailma juurdunud ning teda on koos Paul Morphyga peetud kaasaegse positsioonmale loojaks[1].

EluluguRedigeeri

Varasemad aastadRedigeeri

Steinitz sündis Praha juudigetos Austria-Ungari impeeriumis ning oli perekonna viimane, 13. laps. Ta õppis malet mängima 12-aastaselt, kuid ei tegelenud sellega algul tõsiselt. Ta lahkus Prahast oma 20. eluaastatel ning suundus Viini Polütehnikumi matemaatikat õppima. Males toimus tema suurim areng 1850-ndate lõpus, kui ta võitis Viini meistrivõistlustel 1859. aastal pronksmedali ja 1861. aastal kuldmedali, kogudes 30 punkti 31-st. Sel ajal hakati teda kutsuma Austria Morphyks.

Tõus tippuRedigeeri

Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud Serafino Dubois'ga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust) hakkas ta malega professionaalselt tegelema ning asus elama Londonisse. Ajavahemikus 1862–1863 võitis ta mitut tolle aja nimekat Suurbritannias elavat mängijat, sealhulgas Joseph Henry Blackburni, Frederick Deaconi ja Augustus Mongredieni. Nende edusammude najal kerkis ta maailma tippnimede hulka ning korraldas 1866. aastal matši Adolf Andersseniga. Teda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna võitis aastatel 1851 ja 1862 Londoni maleturniiri ning Paul Morphy oli malemaailmast eemaldunud.

Steinitz võitis matši kaheksa võidu ja kuue kaotusega. Pärast 12. mängu oli seis 6 : 6, kuid Steinitz võitis viimased kaks mängu. Selle tulemusel peeti teda maailma tugevaimaks maletajaks.

Steinitz võitis kõik tähtsamad matšid aastatel 1862–1892. Pärast Andersseni alistamist võitis ta 1866. aastal Henry Birdi (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja aastal 1872 ka Johannes Zukertorti (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Turniiridel tippu jõudmine võttis aga veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha ning Dundee 1868. ja Baden-Badeni 1870. aasta turniirilt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.

Esimene malemaailmameisterRedigeeri

Steinitz keskendus pärast 1873. aastat malest kirjutamisele ega osalenud enam turniiridel. Suurturniiridelt oli ta eemal üheksa aastat. Tippmalesse naasis ta väga tugevalt 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal jagatud esikoha ning viigistas lisamängud Szymon Winaweriga. 1883. aastal kaotas Steinitz Londoni suurturniiril Johannes Zukertortile. Seetõttu hakkasid mõned kommentaatorid Zukertorti (keda oli Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) pidama maailma parimaks mängijaks. Vahetult pärast Londoni turniiri aastal 1883 kolis Steinitz Ameerika Ühendriikidesse ning hakkas aastal 1885 välja andma ja toimetama oma maleajakirja International Chess Magazine. Aastal 1886 leppisid Steinitz ja Zukertort omavahel kokku matši, kus võitjaks saab see, kes võidab esimesena kümme mängu. Sellest matšist sai esimene ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlus. Pärast viit esimest mängu juhtis Zukertort punktidega 4 : 1, kuid lõppkokkuvõttes võitis Steinitz 12½ : 7½ (10 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja temast sai esimene ametlik maailmameister[2].

Hilisemad aastadRedigeeri

 
Steinitz (paremal) kaitsmas maailmameistritiitlit Laskeri vastu, 1894

Steinitz osales ka hilisematel maailmameistrivõistlustel. 1889. aastal saavutas ta Havannas Mihhail Tšigorini vastu peetud matšis 10 võitu, 1 viigi ja 6 kaotust. 1890. aastal alistas ta New Yorgis Isidor Gunsbergi pärast 10 võitu, 9 viiki ja 4 kaotust. 1892. aastal võitis ta taas Havannas napilt Tšigorinit (10 võitu, 5 viiki, 8 kaotust)[2].

Alates 1887. aastast hakkas Steinitz avalikult rääkima oma võimalikust eemaldumisest males ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis aga lahkumise kohta meelt pärast seda, kui Emanuel Lasker oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli mängimise peale. Matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli enesekindel ning arvas, et võidab matši. Esimese matši võitis aga hoopis Lasker. Steinitz vastas teises mängus võiduga ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võitis Lasker. Steinitzi lõppskoor oli 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.[2] Seega kaotas Steinitz oma maailmameistritiitli 1894. aastal Emanuel Laskerile.

Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.

Mängustiil ja selle muutusRedigeeri

Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat, nagu oli ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud end maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872, kui ta Zukertorti võitis. Aastal 1873 tema mängustiil aga muutus. Steinitz pani rohkem rõhku positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule. Ta oli valmis mängima keerulisi kaitseid, et oma ideede mängitavust demonstreerida. Sellest hoolimata suutis ta veenvalt näidata, et selline mängustiil pole ainult mängitav, vaid pakub võimalusi ka tugevate rünnakute loomisel.

Oma üheksaaastase pausi ajal (1873–1882) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja -teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja The Fieldi kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal International Chess Magazine'i ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas Steinitzi stiili järgmiselt: "Kolisch on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." [3] Steinitzi teooria juurdus pärast seda, kui ta oli uut stiili kasutades tulnud aastal 1886 maailmameistriks ning enne tema matši Laskeriga aastal 1894. The New York Times tunnustas Steinitzi mängustiili, teooriaid ja spordimehelikkust, olles varem avaldanud tema stiili ja isiku kohta ründavaid artikleid.

Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaegse maletaktika rajajaks.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Eesti Entsüklopeedia 8, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1995.
  2. 2,0 2,1 2,2 Margus Sööt. "Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu". Eesti Maleliit.
  3. "Steinitz, the Chess Champion". The New York Times (inglise). Jaanuar 1887.

VälislingidRedigeeri