Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu
Arhiivraamatukogu on Eesti Kirjandusmuuseumi osakond.[1]
Arhiivraamatukogu trükised on leitavad e-kataloogist ESTER. Arhiivraamatukogu fondidest digiteeritud ainest leidub infosüsteemides: Kivike, Digar, Kreutzwaldi sajand.
Arhiivraamatukogu on osaline ja asutajaliige Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumis (ELNET Konsortsium). Koostööpartner Eesti rahvusbibliograafia andmebaasi koostamisel.
Ajalugu
muudaEesti Rahva Muuseumi loomisel 14. aprillil 1909 nähti muuseumi ühe põhiülesandena raamatukogu rajamist, mille ülesandeks on koguda trükiseid sellises ulatuses, mis võimaldaks eestlaste ja nende maa teaduslikku uurimist. Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe Oskar Kallase eestvõttel moodustati Eesti Rahva Muuseumi juurde raamatukogu, mille nurgakiviks sai Eesti Üliõpilaste Seltsilt muuseumile üle antud raamatukogu (rajatud 1883. aastal toonase üliõpilase Oskar Kallase initsiatiivil, milles sisaldus ligi 10 000 köidet). 1919. aastast 1940. aasta sügiseni tegutseti Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukoguna rahvusraamatukogu staatuses.
Eesti raamatu fond
muudaEesti raamatu fond on mahult suurim arhiivraamatukogu fond. Peale selle on olulisemad veel ajakirjanduse ja võõrkeelse kirjanduse (niinimetatud baltica) fondid. Neile lisanduvad erikogudena pisitrükised, maakaardid, personaalkogud, Õpetatud Eesti Seltsi trükistekogud ja käsiraamatud muuseumi eri osakondades.
Eesti raamat on jagatud kaheks põhiosaks: vanem ja uuem eesti raamat. Nende piiriks on kujunenud 1944. aasta lõpp ja 1945. aasta algus.
Vanem eesti raamat ulatub mitmesse sajandisse (16.–20. sajandini) ja jaguneb ilmumisaastate järgi kolme pikemasse ajajärku:
- aastail 1525–1850 on ilmunud kokku 1245 trükist;
- aastail 1851–1917 on neid kirjeldatud 15 746 (kaasa arvatud 226 duplikaati);
- aastail 1918–1944 on antud välja 53 852 eri trükist.
Uuem eesti raamat on arhiivraamatukogu eesti raamatu fondi teine põhiosa. Ka see jaguneb kaheks poliitiliselt erinevaks ajajärguks. Nii on eraldatud nõukogude aastate (1945–1990) ja tänapäeva (aastast 1991) raamat.
Baltica fond
muudaEesti Rahvus Muuseumi ja tema raamatukogu asutamisega 1909. aastal pandi kohe alus ka baltica kogule, sest kuigi esmatähtsaks peeti eestikeelse kirjavara kogumist ja säilitamist, oli algusest peale huviobjektiks ka muukeelne Eestit ja Baltimaid puudutav kirjandus. Baltica mõistet on 1909. aastast alates käsitletud küllalt avaralt, kogudes ajaloolistel põhjustel ka Venemaa, Rootsi, Saksamaa ja Lätiga seotud materjale, samuti nagu ka kirjandust soome-ugri rahvaste ajaloo, etnograafia, folkloori ja keelte kohta.
Baltika fond peegeldub alfabeetilises ja märksõnakataloogis, mis sisaldavad ka analüütilisi kirjeid. Alates 1998. aastast komplekteeritud kirjandus on leitav elektronkataloogist Ester.
Ajakirjanduse kogu
muudaArhiivraamatukogu ajakirjanduse kogu jaguneb kahte ossa:
- eestikeelse ajakirjanduse fond hõlmab kõiki eestikeelseid ajakirju, ajalehti ja väikelehti, olenemata ilmumiskohast. Kogu on omakorda jaotatud ajaliste perioodide kaupa: ajakirjandus kuni 1917. aastani; 1918–1940 ehk iseseisvusperiood; 1941–1944 ehk sõja aeg; nõukogude periood; alates 1991; väliseesti ajakirjandus (alates 1944). 2008. aasta lõpuks oli eestikeelse ajakirjanduse fondi suuruseks 50 800 aastakäiku (neist pooled ajalehed/väikelehed)
- võõrkeelse ajakirjanduse fondi loomist alustati kohe raamatukogu algusaastatel paralleelselt eestikeelsega ja siia on kogutud Eesti linnades välja antud muukeelseid ajalehti ja ajakirju, aga samuti Riias, Peterburis ja Soomes avaldatud ajakirjandust. Võõrkeelse ajakirjanduse kogu jaotub samasugustesse ajaloolistesse perioodidesse.
Bibliograafiaosakond
muudaEesti ajakirjanduse üldise bibliograafia koostamise mõtte algatajaks ja esimese praktilise katse innustajaks oli Villem Ernits. 1914 otsustas ERM, "Noor-Eesti" Raamatukogude Korralduse Osakonna ja EÜS-i Kodumaa Tundmaõppimise Osakonna ümber koondunud üliõpilaste ringkond asuda eesti ajakirjanduse sisu üldist bibliograafiat koondama. Töö algas 1914. aasta suvel Postimehe sisu avamisega, kuid katkes juba 1915. Ainult ühiskondlikus korras ei olnud võimalik nii suurt ettevõtmist algatada.
21. novembril 1921 alustas Tartus tööd Eesti Bibliograafia Asutis – esimene spetsiaalselt eesti ajakirjanduse sisu üldise bibliograafiaga tegelev asutus Eestis, mille juhatajaks määrati Jakob Muide. Kasutusele võeti kirjete liigitamise aluseks rahvusvaheline kümnendliigitussüsteem UDK.
Paarikümne aasta jooksul kujunesid EBA-l välja rikkalikud kartoteegid: süstemaatiline koha ja isikukartoteek, mis on olnud tänaseni väärtuslik allikmaterjal uurimistööde tegemisel. Hinnatav on EBA tegevus ka pseudonüümika vallas. 1924 hakati koguma pseudonüümilahendusi. Kogutud andmestik oli aluseks kirjandusmuuseumi päevil loodud pseudonüümika kartoteegile. EBA likvideeriti 1940. aastal, kuid hiljem jätkas see tööd arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna (ARBO) nime all. ARBO on ainus institutsioon Eestis, kus koostatakse eesti ajakirjanduse retrospektiivset analüütilist bibliograafiat kuni 1944. aastani ilmunud väljaannete põhjal. Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna kartoteekides asuva teatmefondi suurus seisuga 1. jaanuar 2004 on 2 311 470 ühikut ning need on jagatud kartoteekidesse:
- Süstemaatiline kartoteek – umbes 1 083 700 teatmekaarti aastatel 1821–1944 ilmunud ajakirjanduse kohta. Otsingut on võimalik teha eri teemade ja alateemade järgi, nt kultuur, majandus, sport, ajalugu jne.
- Isikukartoteek – umbes 553 400 kaarti (1821–1944). Isikumärksõna koondab nii isiku artiklid kui ka tema kohta kirjutatu.
- Kohakartoteek – umbes 291 500 kaarti (1821–1944). Kartoteek sisaldab informatsiooni Eesti paikkondade kohta. Märksõnadeks on linnad, alevid, maakonnad, kihelkonnad, vallad jne.
- Töölisajakirjanduse süstemaatiline kartoteek – umbes 150 000 kaarti (1905–1940) annab informatsiooni Eesti ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse töölisajakirjanduse sisu kohta.
- Pseudonüümilahenduste kartoteek – umbes 21 950 kaarti näitab, milliseid pseudonüüme on autor trükisõnas kasutanud. Ühtlasi saab teavet selle kohta, kes on pseudonüümi all ilmunud kirjutise tegelik autor.
- ÕES-i kartoteek – umbes 25 000 kaarti (1924–1928). Õpetatud Eesti Seltsi väljaande "Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade" ilmumata jäänud köidete materjalide kartoteek.
- Asutuste ja organisatsioonide kartoteek – umbes 13 200 kaarti (1821–1944) annab informatsiooni asutuste ja organisatsioonide tegevusaja, nimemuutmiste ja asukoha kohta.
- Väliskirjanike teatmekartoteek – umbes 7700 kaarti (−1940).
- Näidendite pealkirjade (koos autori nimega) alfabeetiline kartoteek – umbes 2000 kaarti (−1940).
Viited
muuda- ↑ Eesti Kirjandusmuuseumi ja selle osakondade nimede kasutamise kord (vaadatud 21.04.2021)