Eerik Inari

Eerik Alfred Leopold Inari (kuni 1937 Erik Alfred Leopold Pipenberg, 20. aprill (vkj)/ 2. mai 1897 Tartu31. detsember 1998 Bad Godesberg, Bonn) oli eesti geograaf.

HariduskäikRedigeeri

Ta lõpetas 1917. aastal Tallinna Nikolai I Gümnaasiumi, 1931. aastal Tartu Ülikooli ja kaitses 1932. aastal samas magistriväitekirja. Akadeemiliselt oli ta Korporatsioon Fraternitas Normannia liige.

Ta sai 1944. aastal Berliini Ülikoolis dr. phil. nat. kraadi.

Töö- ja teaduskäikRedigeeri

Töötas aastatel 1925–1930 Tartu Ülikooli geograafia kabineti abijõuna ja aastatel 1932–1939 samas vanemassistendina.

Lahkus 1939. aastal sakslaste ümberasumise käigus Saksamaale ja vabastati Vabariigi Valitsuse otsusega 30. novembrist 1939 Eesti kodakondsusest.[1]

Ta oli aastatel 1940–1943 Poseni Ülikooli õppejõud, alates 1946. aastast Balti Ülikooli geograafia lektor ja aastatel 1947–1949 professori kohusetäitja. Aastatel 1952–1958 oli ta Briti Reini Armee teenistuses.

Ta läks 1960. aastal pensionile. Ta oli 1961. aastal üks Balti Instituudi asutajaid ja oli kuni 1970. aastani selle teadussekretär. Saksamaal elas ta peamiselt Bonnis.

Töid inimgeograafia alalt. Tema peamised uurimisteemad Eestis olid linnageograafia (nt Pärnu, Kuressaare ja Petseri) ja geomorfoloogia (Mustoja mõhnastik ja Pihkva järve lääneranniku ja saarte loodus).

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri