Eduard Kanasaar
Eduard Kanasaar (2. veebruar 1902 Soosaare vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa – 23. veebruar 1992 Tallinn) oli eesti energeetik ja tehnikateadlane.
Ta lõpetas 1925. aastal Põltsamaa Ühisgümnaasiumi[1] ning 1932. aastal Tallinna Tehnikumi elektriinsenerina.
Ta oli aastatel 1945–1956 Tallinna Polütehnilises Instituudis vanemõpetaja.
Ta töötas aastatel 1937–1939 insenerina Eesti Rahvuslikus Jõukomitees ja osales Eesti elektrifiteerimise kava koostamises. Ta oli aastatel 1939–1945 AS Elektrikeskuse insener ja osakonnajuhataja ning aastatel 1956–1963 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Plaanikomitee insener ning Eesti Põllumajandusprojekti projekti peainsener.
Ta suri 23. veebruaril 1992 Tallinnas ning maeti 28. veebruaril 1992 Kolga-Jaani kalmistule.[2]
Teoseid muuda
- 1939 "Elekter Soome põllumehe teenistuses". Tehnika Kõigile 7/8, 1939
- 1940 "Muljeid elektrifitseeritud Rootsi põllumajandusest". Tehnika Põllumajanduses 2, 1940
- 1954 "Ökonoomsuse põhialuseid põllumajanduslike elektrivõrkude projekteerimiseks". Tallinna Polütehniline Instituut. Tallinn 1954
- 1954 "Üldine elektrotehnika". Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954 (kaasautor)
- 1983 "Eesti põllumajanduse elektrifitseerimise algaastad". // TPI Toimetised. 678 (1983)
Viited muuda
Kirjandus muuda
- 2000 – Tiit Metusala. "Kanasaar, Eduard". // Eesti teaduse biograafiline leksikon. I kd, A-Ki. Tallinn 2000. Lk 550
Välislingid muuda
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.