Disainmõtlemine

Disainmõtlemiseks nimetatakse loomingulise probleemilahenduse viisi, mis sarnaneb disainerite poolt loomeprotsessis kasutatavale, kuid on rakendatav ka muus (ärilises, sotsiaalses jt) kontekstis.

Disainmõtlemise mõistet kasutas esimesena L. Bruce Archer oma raamatus "Süstemaatiline meetod disaineritele" (1965). 1980ndatel tuli disainmõtlemise mõiste laiemalt kasutusele; sellele aitas eriti kaasa Peter Rowe 1987 ilmunud samanimeline raamat. Juba 1990ndatel õpetati USA kõrgkoolides disainmõtlemist loomingulise tegevuse meetodina.

Disainmõtlemine on lahendusele orienteeritud, pigem sünteetiline kui analüütiline ja pigem divergentne kui konvergentne. Kui teadusmõtlemine on orienteeritud probleemile ühe lahenduse leidmisele, siis disainmõtlemine käib pigem läbi palju erinevaid hargnevaid lahendusteid.

Disainimõtlemise protsessi on kirjeldatud koosnevana seitsmest etapist: määratlemine, uurimine, mõistmine, prototüüpimine, valimine, rakendamine ja õppimine. Lihtsam skeem on viieetapiline: probleemi määratlemine, vajaduste võrdlemine, mõtlemine, ehitamine, katsetamine.

Disainmõtlemisele peetakse omaseks veel loovust, uudishimu, optimismi, koostöisust ja empaatiat.