Deuteropauliinlikud kirjad

Deuteropauliinlikud kirjad on osa Pauluse kirjadest, mis mitmete teadlaste arvates ei pruugi tegelikult olla Pauluse kirjutatud. Täieliku veendumusega ei ole võimalik järeldusi teha, kuid siiski on mitmed uurijad leidnud, et osad Pauluse kirjadest ei sarnane vaieldamatult tema kirjutatud kirjadega.

Paulus, 1550

Uue testamendi uurijad on universaalselt jõudnud üksmeelele, et suur osa Pauluse kirjadest on autentsed. Nendeks kirjadeks peetakse kirja Roomlastele, 1. ja 2. kirja korintlastele, kirja galaatlastele, kirja filiplastele, 1. kirja tessalooniklastele ning kirja Fileemonile. Mitme teise kirja autorsuse on paljud uurijad kahtluse alla pannud. Kirjade autorsuse seavad kahtluse alla mitmed asjaolud. Kirjad erinevad kindlalt Paulusele omistatud kirjadest teoloogiliste erinevuste, stiili ja keelekasutuse poolest. Nendeks kirjadeks on kiri efeslastele, 2. kiri tessalooniklastele, kiri koloslastele ja pastoraalkirjad.[1]

Mitmete uurijate arvates on need kirjad kirjutatud Pauluse õpilaste või hilisemate järgijate poolt, kes püüdsid omas ajas tema õpetust levitada, kirjutades tema nime all, oma kaasaega puudutavate probleemide kohta. Teised arvavad, et Paulus kasutas deuteropauliinlike kirjade kirjutamisel käealuseid.[2]

Pauluse kiri efeslasteleRedigeeri

Kiri efeslastele on väga pauliinlik kiri, see on täis pauliinlikke ideid ja keelt. C. H. Dodd on kirjutanud: "Kirjutas Paulus selle kirja või mitte, kuid selle mõte on kindlasti pauliinliku mõtteviisi tipp."[3]

Selles kirjas on kuskil sada terviklikku lauset, üheksa neist on üle 50 sõna pikkused. Võrreldes neid nt kirjadega filiplastele ja galaatlastele, mis on ligikaudu sama pikad, on näha järgnevat – kirjas filiplastele on 102 lauset, millest vaid 1 on üle 50 sõna pikk, kirjas galaatlastele on 181 lauset, millest samuti vaid 1 on üle 50 sõna pikk. Paulus kaldus kirjutama sisutihedate lausetega, kirja efestlastele autor mitte. Lisaks kasutas kirja autor 116 sõna, mida ei leidu üheski Paulusele omistatud kirjades.[2]

Donald A. Hagner on välja toonud, et kirja autor kasutab sõna satanas asemel sõna diabolos. Seda sõna kasutatakse ülejäänud Pauluse kirjades vaid Pastoraalkirjades.

Märkimisväärne on ka see, et kiri efestlastele sarnaneb üleüldise struktuuri ja sõnakasutuse poolest kirjaga koloslastele. Kuskil kolmandik kuni pool 15 salmist kirjas efestlastele, on samalaadsed salmidega kirjas koloslastele, nii sisu kui järjekorra poolest. Veerand sõnadest kirjas efeslastele on kasutusel ka kirjas koloslastele ning kolmandik sõnadest kirjas koloslastele on kasutusel kirjas efeslastele.[4]

Kindlasti on võimalik ka see, et sellised stiililised erinevused tulenevad sellest, et Paulus lasi mõnel käealusel mõlemad kirjad kirjutada.[3]

Pauluse kiri koloslasteleRedigeeri

Kirja üldine suhtumine ja struktuur meenutavad esmapilgul Paulust. Kirja lähemal uurimisel on aga näha erinevusi lausete struktuuris ja mõttekäikudes, mis viitavad sellele, et tegu võib olla deuteropauliinliku kirjaga. Kiri koloslastele sisaldab 87 sõna, mida ei leidu üheski teises Paulusele omistatud kirjades, 34 neist sõnadest ei leidu kuskil Uues Testamendis.[4]

Üks kõige veenvamaid argumente põhineb kreekakeelsel kirja stilistilisel eripäral. Selle stiil erineb märgatavalt Pauluse varasematest kirjadest, kus ta kirjutab lühikeste, sisutihedate lausetega. Koloslaste kirja autoril on keerulisem stiil, mis on veennud mitmeid lingviste, et Paulus pole selle kirja autor.[2]

F. C von Baur väitis, et ketserlus, mille vastu kirjas võideldi, oli gnostitsism. Kuna gnostitsism tekkis alles 2. sajandil, väitis ta, et Paulus ei saanud seda kirja kirjutada. Ka Raymond E. Brown kirjutab, et koloslaste kirja arenenud kristoloogia, kirikuõpetus ning eshatoloogia on saanud põhiargumentideks Pauluse kui autori vastu.[5]

Donald Guthrie kirjutab, et kiri koloslastele sarnaneb aga paljuski kirjaga Fileemonile, mille autorsuse on kahtluse alla seadnud vaid kõige ekstreemsemad kriitikud. Ta toob nende kahe kirja vahelise sideme näitlikustamiseks välja järgnevad punktid:

  • Mõlemad kirjad sisaldavad Timoteuse nime, koos Pauluse nimega kirja sissejuhatavas tervituses.
  • Lõputervitusi saadetakse mõlemas kirjas nii Oneesimoselt, Aristarhoselt, Markuselt, Epafraselt, Luukaselt ja Deemaselt, kes selgelt koos Paulusega kirja kirjutamise ajal.
  • Oneesimos, kellest kirjutatakse kirjas Fileemonile, on kirjutatud ka kirjas koloslastele, et ta tuleb koos Tühhikosega ja et ta on "pärit teie seast".

Selle informatsiooni põhjal on keeruline väita, et need kaks kirja saadeti eri aegadel ja kuna Fileemoni kirja autorsuses kaheldakse harva, saab väita, et ka kiri koloslastele on Pauluse enda poolt kirjutatud.[5]

Pauluse 2. kiri tessalooniklasteleRedigeeri

Pauluse 2. kiri tessalooniklastele, nagu 1. kirigi on kirjutatud tessalooniklaste kirikule. Kirja laused on 1. kirjaga võrreldes pikemad ja keerulisemad ning nende keeleline ülesehitus sarnaneb rohkem kirjadega efeslastele ja korintlastele, kui teiste Paulusele omistatud kirjadega.[4]

Bart D. Ehrman kirjutab kahest erinevusest Pauluse 1. ja 2. kirja tessalooniklaste vahel. Pauluse 1. kirjas tessalooniklastele kirjutab ta, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Teises kirjas kirjutatakse aga, et enne kui tuleb Issanda päev, peavad teatud asjad juhtuma ning palub inimestel säilitada oma töö ja oma usu. See erineb esimeses kirjas väidetust, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel ja inimesed olgem ärkvel ja kained.

Pauluse 2. kiri lõppeb sõnadega, "See tervitus on minu, Pauluse käega. See on tähiseks igas kirjas – nii kirjutan mina. Iseäralik on see kuidas ta väidab, et see on tema konstantne tava, kuigi enamus tema kirjad nii ei lõppe, kaasaarvatud 1. kiri tessalooniklastele.[2]

 
"Conversione di San Paolo", Caravaggio

PastoraalkirjadRedigeeri

Pastoraalkirjadeks loetakse Pauluse 1. ja 2. kirja Timoteosele ning kirja Tiitusele. Nende kirjade autorsus on kõige suurema kahtluse all.

Nende kirjade kreekakeelse teksti uurimine näitab järgmist: kui välja arvata isikute nimed, on pastoraalkirjades 848 erinevat sõna, nendest 306 ei esine kusagil mujal Pauluse kirjades, ka deuteropauliinlikes mitte. See tähendab, et üle kolmandiku sõnavarast ei ole pauliinlik. Üle 2/3 nendest sõnadest kasutasid aga 2. Sajandi kristlikud autorid. Niisiis tundub, et nendes kirjades kasutatud sõnavara on arenenum, kui ülejäänud Pauluse kirjades.[2]

Mõned uurijad arvavad, et pastoraalkirjad on kirjutatud mitte mõne Pauluse õpilase poolt, vaid kellegi poolt, kes tahtis Pauluse pärandi abil tugevdada kohalikku kiriku organisatsiooni, mida õõnestas algav gnostitsism.[4]

On pakutud, et pastoraalkirjade autoriks võib olla ka Luukas, kuna tema keelekasutus ja pastoraalkirjade lingvistiline eripära on omavahel sarnased. On teada, et Paulus kasutas tihti käealuseid kirjutajaid ja et neile oli tavaks anda märkimisväärset vabadust dokumentide kirjutamisel. Peamiseks probleemiks on see, kui suurt vabadust oleks Pauluse-sugune mees oma käealustele taganud.[5]

ViitedRedigeeri

  1. Eduard Schweizer (1991). "A Theological Introduction to the New Testament". Nashville: Abindon Press. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Bart D Ehrman (2000). "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings". New York, Oxford: Oxford University Press. 
  3. 3,0 3,1 Donald A. Hagner (2012). "The New Testament : a historical and theological introduction". Grand Rapids: Baker Academic. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Raymond Edward Brown (1997). "An introduction to the New Testament". Yale University Press. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Donald Guthrie (1990). "New Testament introduction". Intervarsity Press.