De Broglie lained

De Broglie lained ehk mateerialained on mikroosakeste kvantmehaanilist olekut iseloomustavad lained.[1] Mateeria lainetaolise käitumise teooria esitas Louis de Broglie oma väitekirjas 1924. aastal. Selle lainelis-korpuskulaarse teooria eest sai ta 1927. aastal Nobeli füüsikaauhinna.

Elektroni lainelaadset käitumist tõestav Interferentsipilt

Louis de Broglie lähtus footoni energia ja impulsi (liikumishulga) võrranditest, mida Einstein kasutas fotoefekti kirjeldamisel:

energia ja impulss , kus on Plancki konstant.

De Broglie avaldas liikuva osakese lainepikkuse osakese impulsi kaudu ja seostas osakese energia selle võnkesagedusega :

Niiviisi määratletud lainepikkust nimetatakse de Broglie lainepikkuseks.

Kvantmehaanikas on otstarbekas kasutada lainepikkuse asemel lainearvu ja sageduse asemel ringsagedust . Kui soovitakse kirjeldada laine levimise suunda kolmedimensioonilises ruumis, asendatakse lainearv lainevektoriga . Samuti kasutatakse redutseeritud Plancki konstanti . Siis avalduvad de Broglie võrrandid kujul:

Mateerialainete olemasolu tõestati eksperimentaalselt 1927. aastal. Hilisemad difraktsioonikatsed kinnitasid Broglie lainepikkuse valemi õigsust.[1] Niisugusteks katseteks saab kasutada kristalle, mis käituvad väga väikeste vahedega kolmedimensiooniliste difraktsioonivõredena.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 ENE 1. köide, 1985

Välislingid muuda