Difraktsioonivõre

Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon.

Ringsümmeetriliselt difraktsioonivõrelt tagasidifrageerunud valge valguse eri värvi rõngad on sattunud kahe peegli äärele, värvides võrele lähemal oleva peegli punaseks ja kaugemal paikneva siniseks. Sinine rõngas on aimatav punase peegli pinnal.

Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks.

Lihtsamatel klaasplaadist koosnevatel difraktsioonivõredel on tavaliselt kuni 100 joont millimeetri kohta. Tööstuslikult toodetud difraktsioonivõredel võib aga olla kuni 2400 pilu/mm.

Difraktsioonivõre kui spektraalriista peamised karakteristikud on nurkdispersioon ja lahutusvõime. Nurkdispersioon näitab kiirte kõrvalekaldenurga muutust lainepikkuse ühiku kohta. Lahutusvõime näitab seda, kui hästi erinevatele lainepikkustele vastavad spektrijooned on eristatavad. Mida suurem on difraktsioonivõre pilude arv, seda suurem on tema lahutusvõime.

Difraktsioonivõret kasutatakse muuhulgas spektromeetrites ja monokromaatorites.

Kirjandus muuda

  • Palmer C. Diffraction Grating Handbook, 6th edition. — New York: Newport Corporation, 2005.
  • Loewen E.G., Popov E. Diffraction gratings and applications. — New York: Marcel Dekker, 1997.