Dagerrotüüpia Eestis
Esimene dagerrotüüpiakaamera toodi Pariisist Tallinna juba 1840. aastal, seega õige varsti pärast seda, kui Alphonse Giroux' firma neid üldse tootma hakkas.[1] Kuhu aga kaamera jäi, pole teada. Esimeste Maarjamaal liikunud dagerrotüpistidena on seni tuntud Benno Lipschütz, Georg Kleinschneck, Carl Borchardt, Carl Neupert jt. Nende tehtud pilte aga on raske identifitseerida, sest tollal polnud kombeks oma autorsust rõhutada – nimesid dagereile ei kirjutatud.


Vanim dagerrotüüp, mis Eestis teada, pärineb aastast 1844; see tehti ilmselt Peterburis. Suurim säilinud dager (12,1×16,2 cm) on valmistatud arvatavasti samas linnas. Mõlemad nimetatud dagerid asuvad praegu Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis.
Seni teadaolev vanim Eestis valmistatud dagerrotüüp (u 1850) asub Järvamaa Muuseumis. Oletatavasti on dagerrotüübi autoriks Eestimaa esimene paikne fotoprofessionaal Carl Borchardt, kes avas ateljee Tallinnas 1844. aastal. Pildile on jäädvustatud Tallinna raehärra Alexander Hoeppener.
Eesti mäluasutuste fotokogudes on praegu teadaolevalt 23 dagerrotüüpi, seejuures on enamik neist valmistatud väljaspool Eestit. Enamikul meie dagerrotüüpidel on jäädvustatud inimesed, neil pole ainsatki looduse- või linnavaadet.
Nimekiri Eesti mäluasutuste fotokogudes leiduvatest dagerrotüüpidestRedigeeri
Tartu Ülikooli Raamatukogu fotokoguRedigeeri
- Friedrich August Simon Morgensterni poeg abikaasaga – Tartu Ülikooli Raamatukogu esimese direktori, Tartu Ülikooli professori Karl Morgensterni (1770–1852) venna Friedrich August Simon Morgensterni (1772–1844) poeg abikaasaga. Koloreeritud dagerrotüüp: kujutis 14,3×10,4 cm, raam 20,6×16,3 cm. Kujutis punase sametiga kaetud raami ovaalses avas, klaasi all, ümbritsetud kullatud raamistusega. Raam vooderdatud ja sulguritega puukarbis.
- François Arago büst – prantsuse füüsiku ja astronoomi Dominique François Arago (1786–1853) büst. Stereodagerrotüüp: kujutised 6,5×5,4 cm, klaas 8,3×17,4 cm. Paberraamistus, maalitud katteklaasiga. Tagaküljelt kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Tagaküljel monogramm DS.
- Vaas – stereodagerrotüüp: kujutised 6,5×5,4 cm, klaas 8,3×17,3 cm. Paberraamistus, maalitud katteklaasiga. Tagaküljelt kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Tagaküljel monogramm DS.
- Vaikelu – vaikelu büstide (sh J. W. v. Goethe büst), vaaside, küünalde ja kellaga. Stereodagerrotüüp: kujutised 6,5×4,4 cm, klaas 8,4×17,2 cm. Paberraamistus, maalitud katteklaasiga. Tagaküljelt kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud.
- Lavastatud joomastseen – kaks noormeest. Stereodagerrotüüp: kujutised 6,5×5,6 cm, klaas 8,3×17 cm. Paberraamistus, maalitud katteklaasiga. Tagant osaliselt kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv (Tartu)Redigeeri
- Marie, Georg ja Karl Seidlitzid – vanim Eesti fotokogudes säilinud dagerrotüüp, valmistatud umbes 1844. aastal. Paberraamistuses, 6,8×8,4 cm.
- Fr. R. Kreutzwaldi abikaasa, tütar ja poeg – fotograaf: Robert Borchardt. Valmistatud umbes 1853. Paberraamistuses, 5,6×6,5 cm.
- Seidlitzid – suurim dagerrotüüp Eestis, valmistatud umbes 1856, 12,1×16,2 cm.
- Dr med Karl Johann von Seidlitzi portree – E. von Seidlitzi kirja- ja pildikogust.
- Leopold Krohni portree – E. von Seidlitzi kirja- ja pildikogust.
Eesti Ajaloomuuseum (Tallinn)Redigeeri
- Grupipilt perekonnast – tuvastamata inimesed, poolplaat-formaadis paberpaspartuuga vormistuses.
- Mehe portree – tuvastamata noormees, neljandik-plaati-formaadis paberpaspartuuga vormistuses. Autor: Joseph Weninger.
- Mehe portree – tuvastamata mees, neljandik-plaati-formaadis paberpaspartuuga vormistuses. Väga halvas seisus.
- Mehe portree – tuvastamata noormees. Halvas seisus. Autor: Carl Borchardt.
- Naise portree – suurvürstinna Helen.
Tallinna Linnamuuseumi FotomuuseumRedigeeri
- Noormehe poolportree – isik tuvastamata. Autor tuvastamata. Formaat 8×7 cm, vormistatud ajastukohases raamistuses klaasi all. Eksponeeritud dagerrotüüp.
- Noore naise (vürstinna Vojeikova?) poolportree – autor tuvastamata, valmistamise aeg umbes 19. sajandi keskpaik. Formaat 10,7×8 cm. Ümbris ja vormistus puudub. Kujutis vaevunähtav (olemas on repro, mis tunduvalt informatsiooniküllasem, pildistatud 1880ndatel). Hoiul olev degerrotüüp.
Tartu LinnamuuseumRedigeeri
- Vanaema lapselapsega – autor J. Weninger
Rahvusarhiiv (Tartu)Redigeeri
Stackelbergi portree – all tekst: Daguerrotyp af Carl Neuperti Cristiania (ehk fotograaf on Carl Neupert Cristianiast (Christianiast) ehk Oslost). Paikneb originaalümbrises, milleks on must tumerohelise sametiga vooderdatud nahkkarp.
Rahvusarhiivile teadaolevalt peaks portreteeritu nimi olema Georg von Stackelberg, kuid kuna sellenimelisi on mitmeid ei ole selge, kas tegemist on Lasinurme mõisniku rittmeister Georg Ferdinand von Stackelbergiga (1807–1862) või kindralmajor Georg Friedrich Jakob von Stackelbergiga (1808–1858) või kellegi kolmandaga.[2]
Neuperti kohta on teada, et vähemalt 1847. ja 1848. aastast pildistas ta osati koostöös Wilhelm Schönfeldiga aeg-ajalt huvilisi Tallinnas, Rakveres ja Tartus.[2]
Järvamaa Muuseum (Paide)Redigeeri
- Alexander Hoeppeneri portree – arvatavasti vanim Eestis valmistatud dagerrotüüp, autor tõenäoliselt Carl Borchardt.
- Tundmatu naise portree – pärit Eduard Brasche pärandist, muuseumile annetas Oskar Brache.
Alexander Hoeppeneri portree
SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid (Haapsalu)Redigeeri
- Mehe portree – tumedas ülikonnas mehe rinnaportree, pea katmata. Kuuendik-plaat-formaadis, paspartuuta, halvas seisus. Valmistatud 1862. aastal Narvas. Tulmeraamatu märkuste lahtris veel: "Maksnud tol ajal 5 kuldrubla." Hariliku pliiatsiga veel juurde kirjutatud: "Kujutab tollidirektor Nadporovskit." (?)
Varbla muuseumRedigeeri
Gustav Adolf Daniel von Pröbstingi portree
Suurematest mäluasutustest ei ole dagerrotüüpe Eesti Rahva Muuseumis, Rahvusarhiivi filmiarhiivis ega Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.
Eesti erakogudes leiduvaid dagerrotüüpeRedigeeri
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Kogu järgnev peatükk on refereeritud: Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 12–13.
- ↑ 2,0 2,1 Sven Lepa, Kadi Sikka: "Rahvusarhiivi vanim foto" Rahvusarhiivi ajaveeb
VälislingidRedigeeri
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dagerrotüüpia Eestis |