DSDP (Deep Sea Drilling Project) on esimene programm rahvusvahelistest ookeanipõhja puurimisprogrammidest. DSDP-i raames koguti puursüdamikke merede ja ookeanide põhjadest aastatel 1968–1983.

Puurimislaev Glomar Challenger

Ajalugu muuda

1966. aasta 24. juunil allkirjastati leping USA Rahvusliku Teadusfondi (NSF) ja California Ülikooli regentide vahel, mille põhjal alustati projekti esimese faasiga. Puurimistel kasutati laeva Glomar Challenger, mille sobivuse kinnitas DSDP 11.augustil 1968. Lepingute kaudu Ühendatud Okeanograafiliste Asutustega (Joint Oceanographic Institutions ehk JOI) toetas NSF projekti juhendavat struktuuri ja finantseeris puurimisobjektide puurimiseelseid uuringuid. Teaduslik planeerimine leidis aset JOI abil, mille Maa süvauuringutega tegeleva osakonna (Joint Oceanographic Institutions for Deep Earth Sampling ehk JOIDES) nõuandjate gruppi kuulus 250 teadlast akadeemilistest institutsioonidest, valitsusasutustest ja eratööstustest. Järgmise 30 kuu jooksul koguti puursüdamikke Vaiksest ookeanist, Atlandi ookeanist, India ookeanist, Punasest merest ja Vahemerest. 1975. aastast ühinesid varem vaid USA osalusprogrammiga ka Saksamaa, Jaapan, Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Prantsusmaa.[1]

Puurimine muuda

DSDP käigus tehti puurimises edusamme, mis aitasid kaasa ookeanipõhja uuringute arengule. 1970. aasta 14. juulil jõuti tehnoloogiani, mis lahendas kulunud puuriterade vahetamise probleemi, kasutades skaneerivat sonarit ja taassisestatavat koonust.

1979. aastal võeti puurimisprotsessis kasutusele hüdrauliline kolb, mis tegi võimalikuks iidsete ookeani elupaikade uurimise. Veel laiendati ka puuraukude kasutamist, tehes geofüüsikalisi ja geokeemilisi mõõtmisi puuraukudes nii puurimise jooksul kui ka sellele järgnevalt. Aeg-ajalt paigaldati puuraukudesse seismilise monitooringu seadmeid, mille mõõtmistulemused on laiendanud arusaamist laamtektoonika dünaamiliste protsesside osas.[1]

Tulemused muuda

Üks esimesi suuremaid avastusi oli soolakuplite kui potentsiaalsete naftaleiukohtade avastamine, kuid missiooni eesmärgiks olid siiski teaduslikud, mitte kommertslikud uuringud.

Olulisemaks osutusid aga Atlandi ookeani riftivööndis Lõuna-Ameerika ja Aafrika vahelisel alal sooritatud puurimised. Tehti 17 puurimist 10 asukohas ning kogutud andmed kinnitasid mandrite triivi hüpoteesi ja ookeanilise maakoore uuenemist riftivööndis. Alfred Wegeneri mandrite triivi hüpoteesi kinnitamine tugevdas ka teooriat kunagise hiidmandri Pangaea olemasolust. Ookeanipõhjast võetud proovid toetasid laamtektoonika teooriat, mida sel ajal püüti rakendada mäeahelike, maavärinate ja ookeanisüvikute tekke selgitamiseks.

Lisaks eelnevatele avastustele määrati ookeanilise maakoore vanus, mis ei ole ilmselt rohkem kui 200 miljonit aastat.

Programmi käigus ookeanipõhjast eraldatud puursüdamikke hoitakse kolmes IODP hoidlas, mis paiknevad USA-s, Saksamaal ja Jaapanis. Pool igast südamikust säilitatakse puutumatult tuleviku teadlaste jaoks ja teist poolt kasutatakse käimasolevas teadustegevuses. Algselt avaldatud aruanded uurimisretkede kohta on saadaval programmi kodulehel ja IODP andmebaasides.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda