Christopher Wren

Sir Christopher Wren (30. oktoober (vkj 20. oktoober) 1632 East Knoyle, Wiltshire, Inglismaa – 8. märts (vkj 25. veebruar) 1723 London) oli inglise arhitekt, matemaatik ja loodusteadlane. Peamiselt on Wren tuntud Londonis asuva Saint Pauli katedraali arhitektina.

Christopher Wren (1711)

Kuigi enamasti teatakse teda tänapäeval ajaloolise arhitektuuripärandi poolest, siis oma kaasajal oli ta tunnustatud loodusteaduslike avastuste poolest.

Wren andis väga suure panuse astronoomiasse, arendades pidevalt teleskoope edasi ning leiutades liigendteleskoobi. Ta on väga oluline isik olnud ka teiste loodusteaduste uurimises, nimelt aitas ta kaasa tsüklonite, õhurõhu ning päikesevarjutuste selgitamisele, luues neile mudeleid ning teooriaid.

Wren pühendas pool oma elu pärast Londoni suurt tulekahju (1666) Londoni ja selle kirikute uuesti ülesehitamisele. Ta on loonud kümneid kirikuid nii Londonis kui ka väljaspool seda.

Elulugu

Lapsepõlv ja kooliaeg

Christopher Wren sündis 20. oktoobril 1632 Inglismaal Wiltshire’i krahvkonnas East Knoyle'i vallas. Tema isa oli Christopher Wren, Fonthilli piiskopkonna ja East Knoyle'i kiriku rektor. Arhitekti ema suri aga kaks aastat pärast noorema Christopher Wreni enda sündi. Üheksa-aastaselt saadeti ta Westministeri kooli, kus ta õppis ka ladina keelt. Wreni hakkasid aga huvitama loodusteadused ja matemaatika.

Juba noores eas peeti teda imelapseks, eriti oli ta hea matemaatikas. Ta võeti vastu Wadhami kolledžissse, kus ta juba umbes 14-aastaselt saavutas matemaatikas palju märkimisväärset. 1650. aastal, 19-aastaselt, sai ta seal bakalaureusekraadi ning juba 1653. aasta novembris võeti Wren vastu All Souls kolledžisse, mille ta lõpetas bakalaureusega kunstide vallas. Dokumentide kohaselt lõpetas ta All Soulsi kolledž enne kui Wadhami. 1657. aastal, 25-aastaselt, sai ta astroloogiaprofessoriks Greshami kolledžis. Neil aastatel Greshamis arendas ta teleskoope edasi ning tegi avastusi õhu ja õhurõhu kohta. Samuti tegi ta palju uurimusi, et selgitada tsükloneid. Ta lahendas ka matemaatilise probleemi, millele oli aluse pannud Mons. Pascal. 1660. aastal esitles Wren mudelit, mis selgitas päikesevarjutusi. Wren asutas koos teiste matemaatikutega ühingu Royal Society, mille tarbes tuldi kokku igal kolmapäeval kell 3. Greshami kolledžis lõpetas ta töötamise 1661. aastal ning sama aasta septembris sai ta doktorikraadi tsiviilõigustes. Lisaks eelnevalt nimetatud suurtele saavutustele oli Wren vahepeal omandanud ka head oskused arhitektuuris, tänu millele kuningas Charles II ta juhtivinspektorile John Denhamile abiks saatis.

Hilisem elukäik

1660–1661 valiti Wren Oxfordi astronoomiaprofessoriks. Samuti sai ta Greshami kolledžis geomeetriaprofessoriks.

19-aastaselt aitas Wren kirjutada Helvicuse viiendat osa tema ajalooraamatutele “Theatrum Historicum”, mida peetakse siiani kasutuskõlblikuks materjaliks. 21-aastaselt tegi ta täpsustavaid illustratsioone doktor Thomas Willise raamatule “Aju anatoomia” (“Anantomy of the Brain”). Mõni aasta hiljem sai ta taotluse Charles II-lt teha joonistusi mikroskoopilistelt suurendatud putukatest. Samal perioodil leiutas ta tööriista taimede istutamiseks ning andis välja oma selgituste ja illustratsioonidega kirjeldatud päikese- ja kuuvarjutuste teooriad. 1679. aasta paiku leidis ta eksperimenteerimise teel võimaluse, kuidas loomadel vereülekandeid teostada. Lisaks sellele huvitas teda ka teoloogia. Wrenil oli suur osalus grupeeringu Royal Society tekkes, mille peamiseks suunaks oli "uue ja eksperimentaalse filosoofia" uurimine. Pärast Londoni suurt põlengut 1666. aastal uuris Wren selle tekkepõhjuseid ning leiutas uurimuste käigus elavhõbeda tilga põhimõttel loodi. Wreni teooriatele on palju viidanud Isaac Newton, kes oma raamatus “Principia” (e k “Printsiip”) toob mitmel korral välja Wreni suurepärased tõestused ja eksperimendid kehade kiiruse ja inertsi vahelistest seostest.

Veel mõned asjad, millega Wren on loodusteaduste arengusse panustanud, on: liigendteleskoobi leiutamine; silma lähem uurimine ja selle abil paremate prillide tootmine; Kuu ja selle pinnavormide uurimine; geomeetrilise mehaanika tähtsuse ja selle elementide selgitamine; vereülekannetega eksperimenteerimine.

Tegevus arhitektina

Esimene teadaolev informatsioon sellest, et Wren tegeles ka arhitektuuriga, pärineb 1661. aastal, kui Charles II saatis ta assisteerima juhtivinspektorit John Denhami, kelle ülesanne oli tagada majesteedi omatud kunstiteoste korrashoid. See tähendab, et kogemust kunstivallas pidi tal olema juba varem. Wreni kaks esimest tööd, millest meil on informatsiooni, on Pembroke’i kolledži kabel Cambridge’is ja Sheldoniani teatrimaja Oxfordis. Tema järgmine projekt leidis aset 1666, pärast Londoni suurt tulekahju, kui Wren võttis oma südameasjaks Londoni linn uuesti üles ehitada. Nimelt planeeris Wren välja uue Püha Pauluse kiriku rekonstrueerimise. Pärast planeeringu avalikustamist võttis Wren kohe üle John Denhami ameti, lisaks sai temast ka Londoni peaarhitekt. Püha Pauluse kirikut ehitas Wren kokku 35 aastat. Püha Pauluse kiriku ehitamise ajal jõudis ta planeerida veel 54 kirikut . Ühed silmapaistvamad tema esimestest kirikutest on St. Mary-at-Hill, St. Clement Danes, St. Antholin, St. Benet Fink ja St. Dionis Backchurch, millest kolm viimast on tänapäevaks hävinud. Kõigi viie kiriku üldmulje on küll sarnane, kuid detailid ei kattu ning see muudab need üksteisest erinevaks. Järgnevateks silmapaistvamateks kirikuteks, mille Wren ehitas, olid St. Mary-Le-Brow ja St. Stepheni kirik. St. Mary-Le-Brow kiriku interjöör oli märkimisväärne, kuid majade keskse asukoha tõttu väga lihtsa eksterjööriga. St. Stepheni kirikut kirjeldatakse aga kui kõige ilusaimat renessansistiilis kirikut, mis kunagi ehitatud. Wreni hilisema aja suurimaks saavutuseks võib pidada St. Bride’i kirikut, mille kirikutorn on hästi tuntud oma kauni üldmulje poolest. Mainimist väärib veel ka 1690–1695 ehitatud St. Michael Royali kirik, mille teevad eriliseks selle interjööris asuvad kujud ja nikerdised. Tema viimaseks tööks oli St. Michaeli kirik Cornhillis, mis ehitati puhtas gooti stiilis uuesti. Kõik Wreni kirikud tegi omapäraseks nende valguse ja varju kasutus, konstruktsioonide tugevus ja ekspressiivsed struktuurid.

1698. aastal sai Wrenist Westminster Abbey inspektor. 1718. aastal asus juhtivinspektori kohal, kus varem oli olnud Wren, töötama William Benson. Seejärel läks Wren pensionile ning veetis oma vanaduspõlve Westminster Abbeys kuni surmani.

Püha Pauluse katedraal

Püha Paulusele pühitsetud kirik on Londonis asunud juba 604. aastast, kuid see on mitmel korral hävinud. Esimesel korral põles kirik maha, selle asemele ehitatud uus hoone hävitati 962. aastal viikingite poolt. 1087. aastal põles ka kolmas ehitatud kirikuhoone maha. Neljanda katedraalina tunneme me Vana Püha Pauluse katedraali, mis hävis äikesetormist põhjustatud tules. Selle varemed said kannatada ka Inglise kodusõjas (1642–1651), kus neid barakkidena kasutati. 1660. aastal palgati Christopher Wren katedraali parandama, kuid tööd ei jõudnud alatagi, enne kui 1666 kogu kirik Londoni suures tulekahjus maha põles.

Pärast Londoni linna põlengut andis Charles II Wrenile ja tema kaastöölistele aga korralduse linna rekonstrueerimiseks. Wreni ettepanekud olid aga teostamatud, mistõttu projekti täide ei viidud. Küll aga ehitas ta uue Püha Pauluse kiriku ning lisaks 54 teist kirikut Londoni linnas.

Wren kujundas Püha Pauluse kiriku, mida näeme tänapäevalgi Londoni kesklinnas. Kiriku ehitamist alustati 1675. aastal ning valmis sai see 1710. aastal . Esimene mudel katedraalist valmis 1670, mis ka heaks kiideti, kuid 1673. aastaks oli disain juba vananenud ning liiga keskpärane. Seejärel tehti kirikule uus mudel, kuid sellist visiooni kiriku toomhärrad ei pooldanud, mistõttu pidi Wren leppima traditsioonilise kujundusega. 1675 nõustus kuningas Wreni ettepanekuga ehitada kirik klassikalises gooti stiilis ning mõni kuu hiljem alustatigi ehitamist.

Kiriku üldmulje on klassitsistlik, kuid selle keskosa ümbritsevad külgtornid on barokilikumad. Läänefassaad paarissammastega keskosa on kahekorruseline. Ka kiriku tambuur, millele toetub omapäraselt sale kuppel, on kahekorruseline.

Pembroke'i kolledži kabel

Seda kabelit peetakse Wreni esimeseks ehitiseks, sest kuigi Sheldoniani teatrimajaga alustati majaplaneeringuid samal aastal, siis valmis sai Pembroke’i kabel neli aastat varem . Pembroke oli esimene kolledž Cambridge’is, millel oli oma kabel. Otsuse kolledžile kabel ehitada võttis vastu Christopher Wreni onu Matthew Wren, kuid kabeli kujunduse tegi siiski Christopher. Kabel on klassikalises stiilis, olles tol ajal üks esimestest omasugustest Inglismaal. Hoone on rohkete ornamentidega ja avar, kuid siiski tagasihoidlik. Kabelil on kipsist lagi, mida valgustavad suured aknad.

Kabeli välisel kujundusel on aga puudus detailide ühtsusest. Kabeli väikse ja rahuliku karniisiga võrreldes on kuusnurkne latern hoone ees hiiglaslik. Selle tingisid Inglismaal tolle aja vähesed võimalused õppida detailselt klassikalist kunsti.

Wreni projekteeritud kirikud (nimistu)

Allikas:

Pilt	Nimi	Seisukord	Asukoht
	St. Benet Finki kirik	hävinud	London, Bassishaw
	St. Mary-at-Hilli kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Billingsgate
	St. Mary-le-Bow kirik	uuesti ehitatud	London, Cordwainer
	St. Stephen Walbrooki kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Walbrook
	St. Dionis Backchurchi kirik	hävinud
	St. Ann ja St. Agnesi kirik	uuesti ehitatud	London, Aldersgate
	St. Bride’i kirik	uuesti ehitatud	London, Castle Baynard
	St. Lawrence’i kirik	uuesti ehitatud	London, Cheap
	St. Swithini kirik	hävinud	London, Walbrook
	St. Antholini kirik	hävinud	London, Cordwainer
	St. Clement Danesi kirik	originaal hävinud	London, Westminister
	St. James Garlickhithe’i kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Vintry
	St. James Westminsteri kirik	originaal hävinud	Westminister, Piccadilly
	St. Martin Ludgate’i kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Farrington Within
	St. Mary Magdalene kirik	hävinud	London, Baynard
	St. Peter Cornhilli kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Cornhill
	St. Andrew Holborni kirik	uuesti ehitatud	London, Farrington Without
	St. Mary Lothbury kirik;	säilinud esialgses seisukorras	Coleman Street ja Broad Street
	St. Mary Abchurchi kirik;	säilinud esialgses seisukorras	London, Candlewick
	St. Michael Royali kirik	uuesti ehitatud	London, Dowgate
	St. Augustini kirik	säilinud kirikutorn	London, Bread Street
	St. Mary Somerseti kirik	säilinud kirikutorn	London, Queenhithe
	St. Vedasti kirikutorn	uuesti ehitatud	London, Cheap
	St. Dunstan-in-the-Easti kirik	säilinud kirikutorn	London, Billingsgate
	Christ Churchi kirik	säilinud kirikutorn	London, Farrington
	St. Michael Cornhilli kirik	säilinud esialgses seisukorras	London, Cornhill

Välislingid

 Christopher Wren – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis