Callisto (Jupiteri kaaslane)

Jupiteri kuu
(Ümber suunatud leheküljelt Callisto (kuu))

Kallisto[1][2][3] ehk Jupiter IV on planeedi Jupiter kaaslane.

Callisto
Callisto pildistatuna kosmosesondi Galileo poolt
Callisto pildistatuna kosmosesondi Galileo poolt
Avastamine
Avastajad Galileo Galilei
Avastamise aeg 7. jaanuar 1610
Orbiidi iseloomustus
Tiirlemisperiood 16,6890184 ööpäeva
Emaplaneet Jupiter
Füüsikaline iseloomustus
Mõõtmed 3660,0 × 3637,4 × 3630,6 km
Keskmine diameeter 4820,6±3 km
Ruumala 5,9×1010 km³
Mass (1,075938±0,000137)×10²³ kg
Keskmine tihedus 1,8344±0,0034 g/cm³
Raskuskiirendus 1,235 m/s² (0,126 g)
Paokiirus 2,440 km/s
Pöörlemisperiood sünkroonne
Telje kalle null
Albeedo 0,22
Pinna temperatuur
… minimaalne
… keskmine
… maksimaalne

80±5 K
134±11 K
165±5 K
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 7,5 pbar
Koostis

süsinikdioksiidi ≈ 4×108 molekuli/cm³

molekulaarset hapnikku (O2) ≈2×1010 molekuli/cm³

Kallisto on Jupiteri suuruselt teine kaaslane pärast Ganymedest ja suuruselt kolmas kaaslane Päikesesüsteemis pärast Ganymedest ja Saturni kaaslast Titani. Kallisto on sama suur kui väikseim planeet Merkuur, kuigi tema mass moodustab Merkuuri omast ainult kolmandiku. Kallisto läbimõõt on 4821 km, kolmandiku võrra suurem kui Kuu, ja ta tiirleb 1,338 miljoni km kaugusel Jupiterist, 6 korda kaugemal kui Kuu Maast.

Kallisto avastas 1610. aastal Galileo Galilei koos teiste Galilei kuude Io, Europa ja Ganymedesega, kasutades üht esimestest teleskoopidest. Tänapäeval on Kallisto nähtav binokliga. Tema näiv tähesuurus on opositsiooni ajal 5,65.

Kallisto on üleni kaetud löögikraatritega – ta on üks kõige enam kraatritega kaetud kehi Päikesesüsteemis. Kallistol pole mingeid tõendeid geoloogilisest aktiivsusest, näiteks laamtektoonikast või vulkanismist, nähtavasti pole seda Kallistol kunagi esinenud. Kallisto kõige silmatorkavamad pinnastruktuurid on löögikraatrid, kraatriahelad ja mitmest rõngast koosnav pinnastruktuur Valhalla.

Kallisto on kõige väiksema tiheduse ja gravitatsiooniga Galilei kuudest. Tema tihedus on 1833 kg/m³ ehk kolmandik maisest. Tema gravitatsioon on 1,235 m/s² ehk kaheksandik maisest, veel väiksem kui Kuul. Tema paokiirus on 2,441 km/s ehk 4½ korda väiksem kui Maal. Atmosfäär praktiliselt puudub.

Loodejõudude toimel on Kallisto kogu aeg pööratud Jupiteri poole sama küljega nagu Kuu Maa suhtes. Jupiteri lähemad kaaslased Io, Europa ja Ganymedes on loodejõudude toimel ka üksteisega seotud ning nende tiirlemisperioodid ümber Jupiteri suhtuvad üksteisesse nagu 1:2:4. Kallisto on kaugemal ega ole teiste Galilei kuudega selles osas sünkroonunud, sest Jupiteri magnetosfäär mõjutab teda vähem. Siiski oodatakse, et 1½ miljardi aasta pärast sünkroonub Kallisto orbiit teiste Galileo kuude omadega ja tekib süsteem tiirlemisperioodidega 1:2:4:8 (praegu on Kallisto tiirlemisperiood 9,4 Io oma). Jupiteri loodejõud, mis Galilei kuude tiirlemisperioode sünkroonivad, aitavad ühtlasi planeete seesmiselt kuumutada, sellest jääb Kallisto ilma ja on üsna külm: temperatuur on 80–165 K ja keskmiselt 134 K.

Kallisto koosneb umbes võrdses osas kivimitest ja veest. Arvatakse, et 100–150 km paksuse silikaatse pinnakihi all veest koosnev ookean. Vee tõenäolise olemasolu tõttu peetakse Kallistol võimalikuks elu olemasolu, ehkki Europal peetakse seda veelgi tõenäolisemaks. Kuid inimeste jaoks peetakse Kallistot sobilikumaks kui Europat, sest suure kauguse tõttu Jupiterist on seal madalam radiatsioon. Kui kunagi Jupiteri kuudele hakatakse kosmosebaasi rajama, on Kallisto kõige tõenäolisem asukohavalik.

Esimeste kosmosesondidena sattusid Kallisto lähedale Pioneer 10 ja Pioneer 11 1970. aastate alguses, aga pakkusid vähe teavet lisaks sellele, mis juba varasemast observatooriumide kaudu teada oli. Voyager 1 ja Voyager 2 möödalennud 1979. aastal olid tulemuslikumad: nad pildistasid planeedi pinda eraldusvõimega 1–2 km ning määrasid kindlaks kuu temperatuuri, massi ja kuju. Aastatel 19942003 möödus kosmosesond Galileo Kallistost kaheksa korda, kaardistas kogu kuu ja 2001. aastal lähenes talle kõigest 138 km kaugusele, mis võimaldas teha fotosid eraldusvõimega 15 m. 2000. aastal möödus Kallistost Cassini-Huygens teel Saturni juurde ja 2007. aastal New Horizons teel Pluuto juurde.

Viited

muuda
  1. Eesti entsüklopeedia, 4. kd., lk. 256
  2. TEA entsüklopeedia, 10. kd., lk. 9
  3. Kogupere illustreeritud entsüklopeedia. Tallinn 2014, TEA kirjastus, lk. 40