Bonnie ja Clyde

See artikkel räägib kurjategijatest; filmi kohta vaata artiklit Bonnie ja Clyde (film), Tallinna klubi kohta vaata artiklit Bonnie & Clyde.

Bonnie Elizabeth Parker (1. oktoober 1910 – 23. mai 1934) ja Clyde Chestnut Barrow (24. märts 1909 – 23. mai 1934) olid Ameerika Ühendriikide kurjategijad, kes ülemaailmse majanduskriisi ajal rändasid läbi USA edelaosa, röövides panku ja tekitades segadust.

Arvatakse, et nad olid süüdi 13 mõrvas, umbes 12 väikeses pangaröövis ning loendamatul hulgal kaupluse- ja tanklaröövides.

Bonnie ja Clyde tutvusid 1930. aastal. Clyde arreteeriti pärast nende tutvumist ja ta vabanes 1932. aastal.

Pärast Clyde'i vabanemist varastas paar Texases auto. Politsei hakkas neid jälitama, Clyde'il õnnestus põgeneda, Bonnie aga läks mõneks kuuks vanglasse. Ta vabastati 1932. aasta juunis.

Bonniest ja Clyde'ist on 1967. aastal tehtud film "Bonnie ja Clyde", kus peaosades mängisid Warren Beatty ja Faye Dunaway.

Bonnie Parker

Bonnie Elizabeth Parker sündis Rowenas Texases, ta oli kolmest lapsest vanuselt teine. Ta isa Charles Robert Parker (1884–1914) oli müürsepp, kes suri, kui Bonnie oli nelja-aastane. Tema ema Emma (Krause) Parker (1885–1944) kolis oma perega vanemate koju Cement Citysse, kus ta töötas õmblejana. Täiskasvanuna väljendas Bonnie end luuletusi kirjutades, näiteks "The Story of Suicide Sal" ja "The Trail's End" (tuntud ka kui "The Story of Bonnie and Clyde").

Oma teisel keskkooliaastal tutvus Bonnie Roy Thorntoniga. Nad jätsid kooli pooleli ja abiellusid 25. septembril 1926, kuus päeva enne Bonnie 16. sünnipäeva. Nende abielu jäi Roy pideva puudumise ja kriminaalse tegevuse tõttu lühikeseks. Pärast 1929. aasta jaanuari läksid nende teed lahku, kuid nad ei lahutanud ametlikult, Bonniel oli surres Thorntoni abielusõrmus sõrmes. Thornton oli vangis, kui ta surmast kuulis. Ta kommenteeris: "Mul on hea meel, et nad läksid, nagu nad läksid. See on palju parem, kui olla kinni võetud."

1929. aastal pärast abielu purunemist elas Bonnie ema juures ja töötas ettekandjana Dallases. Üks tema püsikliente kohvikus oli Ted Hinton, kes 1932. aastal liitus Dallase politseijaoskonnaga. 1934. aastal oli ta kaasosaline Bonnie varitsusrünnakus.

Clyde Barrow

Clyde Chestnut Barrow sündis Texase osariigis Ellise maakonnas Telico küla lähedal, mis asub Dallasest kagus. Ta oli Henry Basil Barrow' (1874–1957) ja Cumie Talitha Walkeri (1874–1942) seitsmest lapsest viies. 1920. aastate alguses kolis pere vaesunud farmipiirkonnast Lääne-Dallase vaeste agulisse. Olude sunnil tuli neil esimestel kuudel vankri all elada, kuni isa Henry teenis piisavalt raha, et osta telk. See oli pere jaoks oluline edasiminek.

Clyde arreteeriti esimest korda 1926. aastal, kui ta oli jätnud renditud auto õigel ajal tagastamata ning üritas kokkupuutes politseiga põgeneda. Teine arreteerimine järgnes õige varsti – vend Buckiga jäädi vahele varastatud kaubaga (kalkun). Kuigi Clyde töötas ka ausalt aastatel 1927–1929, tegeles ta samal ajal seifide lahtimurdmise, poeröövide ja autode varastamisega. Järjepidevate arreteerimiste tõttu (1928–1929) saadeti ta 1930. aasta aprillis Easthami vangilaagrisse. Seal tappis Clyde kaasvangi, kes oli teda korduvalt seksuaalselt rünnanud. Ta lõi metalltoruga ohvri kolju lõhki. See oli Clyde'i esimene tapmine, kuid süü võttis enda peale eluaegset karistust kandev süüdimõistetu.

Clyde rääkis nõusse ühe oma kaasvangidest, et ta raiuks kirvega maha Clyde'i kaks varvast, sest siis ei peaks ta tegema rasket põllutööd. Selle tõttu lonkas ta kogu oma ülejäänud elu. Kuus päeva hiljem rahuldati ta ema palvekiri enneaegseks vabastamiseks – sellest aga Clyde varem ei teadnud.

1930. aastal põgenes Clyde Easthami vangilaagrist. Ta kasutas selleks Bonnie vanglasse smugeldatud relva. Clyde tabati aga üsna kiiresti ning saadeti tagasi vangimajja.

Clyde, kes oli muutunud külmaks ja kalgiks kurjategijaks, vabastati 2. veebruaril 1932. Ta õde Marie ütles: "Midagi jubedat pidi kindlasti vanglas juhtuma, sest vanglast vabanemisest saadik ei ole ta enam sama inimene." Vang Ralph Fults sõnas, et nägi, kuidas Clyde muutus "koolipoisist lõgismaoks".

Pärast Easthamis istumist valis Clyde sihtmärkideks väiksemad kohad, röövides poode ja tanklaid, tehes seda isegi kiiremas tempos kui Barrow' jõugu kuulsaks saanud umbes kümne panga röövid. Ta lemmikrelv oli M1918 Browningu automaattulirelv (lühidalt BAR).

John Neal Phillipsi sõnade kohaselt polnud Clyde Barrow' eesmärk pangaröövidega kuulsust ja raha koguda, vaid ta tegi seda kättemaksuks Texase vanglasüsteemi vastu, kus teda karistust kandes väärkoheldi.

Kuritegevuse periood

Algusaja kuriteod ja mõrvad

Pärast seda, kui Clyde 1932. aasta veebruaris vanglast välja sai, moodustas ta koos Ralph Fultsiga kriminaalse kamba. Koos panid nad toime väikeseid vargusi, enamjaolt poodides ja tanklates. Nende eesmärk oli koguda piisavalt raha ja relvi, et korraldada rünnak Easthami vanglale ning vabastada vangid. 19. aprillil Bonnie ja Fults arreteeriti, kui nad üritasid röövida tööriistapoest tulirelvi. Bonnie sai paar kuud hiljem vabaks, kuid Fults pandi vangi ning ta ei liitunud jõuguga uuesti.

Clyde oli autojuht, kui jõuk röövis 30. aprillil Texases Hillsboros poodi, mille omanikku J. N. Bucherit tulistati ja kes selle tagajärjel suri. Ohvri abikaasa identifitseeris üheks tulistajaks Clyde'i, kuigi mees oli oodanud autos. See oli esimene kord, kui Clyde'i süüdistati mõrvas.

Bonnie oli kuni 17. juunini eeluurimisvanglas, kus ta kirjutas ajaviiteks luuletusi. Kui Kaufmani maakonna vandemeestekogu kokku sai, võtsid nad süüdistuse tagasi ja Bonnie vabastati. Paari nädala jooksul liitus ta taas Clyde'iga.

5. augustil, kui Bonnie külastas Dallases oma ema, olid Clyde, Raymond Hamilton ja Ross Dyer Stringtowni kauboi tantsul joomas. Šerif C. G. Maxwell ja tema asetäitja Eugene C. Moore lähenesid Clyde'ile ja tema sõpradele parklas, kus toimus tulevahetus, mille käigus asetäitja suri ja šerif sai haavata. Esimest korda tapsid Clyde ja tema jõuk politseiniku, peagi jõudis ohvrite arv üheksani.

W. D. Jones oli Clyde'i peretuttav olnud juba lapsest saati. 1932. aasta jõuluõhtul palus 16-aastane Jones, et Clyde lubaks tal jõuguga liituda, ja nad lahkusid Dallasest sel õhtul. Järgmisel päeval tappis Jones koos Clyde'iga noore peremehe Doyle Johnsoni, kui varastasid tema autot. Vähem kui kaks nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1933, tappis Clyde Tarranti maakonna asetäitja šerif Malcolm Davise, kui Bonnie ja Jones sattusid politseilõksu, mis oli mõeldud teisele kurjategijale. Ohvrite arv aprillist kuni selle ajani oli viis.

1933. Buck liitub kambaga

22. märtsil 1933 sai Buck Barrow vanglast välja. Paari päevaga seadis ta oma naise Blanche'i, Bonnie, Clyde'i ja Jonesiga üles majapidamise Joplinisse Missouri osariigis, kus nad said varjuda. Perekonna allikate järgi olid Buck ja Blanche vaid külalised, kes üritasid Clyde'i mõjutada, et ta end politseile üles annaks.

Bonnie ja Clyde puutusid järgmised korrad politseiga kokku kahtlustäratava käitumise tõttu, mitte aga sellepärast, et neid oleks identifitseeritud. Kamp korraldas vaikses naabruskonnas valje kaardimänguõhtuid, kus pruugiti palju alkoholi. "Me ostsime kasti õlut päevas," tuletas Blanche hiljem meelde. Mehed tulid ja läksid valjuhäälselt igal kellaajal ning Clyde puhastas korteris brauningut ja tulistas seda kogemata. Keegi naabritest ei läinud korterisse, kuid üks teavitas oma kahtlustest Joplini politseijaoskonda.

13. aprillil koostasid politseinikud viiest mehest koosneva rühma, et arreteerida garaažikorteris elavad illegaalse alkoholi smugeldajad. Clyde, Jones ja Buck tapsid detektiiv McGinnise ja haavasid surmavalt konstaabel Harrymani. Ellujäänud ohvitserid tunnistasid hiljem, et nende tulistatud kuulid tabasid Jonesi külge, üks riivas Bucki ning üks kuul tabas Clyde'i, kuid põrkus tagasi tema pintsaku nööbilt.

Kamp põgenes Joplinis politsei eest, kuid jättis korterisse maha enamiku oma varast. Asjade hulgas olid Bucki ja Blanche'i abielutunnistus, Bucki vanglast tingimisi vabastav tunnistus, suur arsenal legaalseid relvi, Bonnie käsitsi kirjutatud luuletused ja kaamera koos mitme rulli ilmutamata filmiga. Film ilmutati Joplin Globe'is ja sealt ongi pärit paljud tänapäeval tuntud fotod Clyde'ist, Bonniest ja Jonesist. Fotodel nad tembutavad ja suunavad üksteise poole relvi. Kui luuletus ja fotod, kaasa arvatud üks Bonniest, kes, püstol käes, oma hammastega sigarit kinni hoiab, said avalikuks, muutus Dallase anonüümne viieliikmeline rühm esileheküljeuudiseks üle Ameerika. Neid kutsuti Barrow' Kambaks. Luuletus "The Story of Suicide Sal" oli nende arvatav taustalugu.

Järgmised kolm kuud liikus rühm Texasest Minnesotani. Mais üritasid nad röövida panka Lucerne'is Indianas ja röövisid panka Okabenas Minnesotas. Enne seda olid nad auto varastamise käigus röövinud Dillard Darby ja Sophia Stone'i. See oli üks mitmest intsidendist 1932. ja 1934. aasta vahel, mil nad röövisid politseinikke või vargusohvreid. Enamasti vabastasid nad pantvangid kaugel oma kodust, vahel raha eest, mille abil koju pääseda.

Lood sellistest olukordadest ilmusid ajalehtedes, samuti ka vägivaldsemad juhtumid. Barrow' Kamp ei kõhelnud tulistamast kedagi, kes ette jäid, ei politseinikke ega tsiviilisikuid. Teised kambaliikmed, kaasa arvatud Raymond Hamilton, W. D. Jones, Buck Barrow ja Henry Methvin, panid oletatavalt toime mõrvu. Lõpuks rikkusid nende külmaverelisus ja tapmised avalikkuse arvamust kambast ning see viiski nende lõpuni.

Fotod lõbustasid avalikkust, kuid jõuk oli meeleheitel ja rahulolematu, nagu kirjeldas Blanche Barrow oma kirjutistes 1930. aastate lõpus, ajal, mil ta oli vangis. Igapäevaelu muutus raskemaks, sest äratundmisoht oli suur. Restoranid ja motellid ei olnud enam turvalised, mistõttu leppisid nad lõkkel söögi tegemisega ja külmades ojades pesemisega. Riieldi väljakannatamatult palju, sest viieliikmeline kamp pidi ööpäev ringi olema ühes autos. See muutus nõnda ebameeldivaks, et W. D. Jones, kes oli juht, kui ta koos Clyde'iga varastas aprilli lõpus Dillard Darby auto, sõitis minema ja jättis teised maha. Ta hoidis eemale terve maikuu ja tuli tagasi alles 8. juuniks.

10. juunil ei pannud Clyde koos Jonesi ja Bonniega Wellingtoni lähedal Texases sõites tähele ehitataval sillal olevaid hoiatusmärke ning sõitis autoga kuristikku. Bonniel olid kolmanda astme põletushaavad paremal jalal: ta lihased tõmbusid tugevasti kokku ja jalg oli põlvest kõverdunud. W. D. Jones märkis: "Ta oli nii kõvasti põletada saanud, et keegi meist ei uskunud, et ta ellu jääb. Jalal oli nahk puusast pahkluuni läinud. Ma nägin mõningates kohtades luud." Enne surma suutis Bonnie vaevu käia, ta kas hüppas oma tervel jalal või Clyde kandis teda.

Kamp peitis end maahotellis Fort Smithi lähedal Arkansases ja ravis Bonnie põletusi. Buck ja Jones korraldasid kohaliku röövi ja tapsid linna marssali Henry D. Humphrey. Kuna politsei hakkas neid uuesti taga ajama, pidid nad hoolimata Bonnie raskest seisundist põgenema.

Juuli 1933. Platte'i linn ja Dexfieldi park

1933. aasta juulis läks jõuk Red Crowni motelli, mis asus Platte'i linnas Missouris (tänapäeva Kansas City läheduses). Motell sisaldas kahte tellisest majakest, mis olid ühendatud garaažidega. Bande üüris mõlemad. Motellist lõuna pool seisis Red Crowni kõrts, populaarne restoran Missouri maantee patrullpolitsei seas. Jõuk tõmbas endale ebatavaliselt palju tähelepanu: Blanche Barrow registreeris rühma kolme külalisena, kuid omanik Neal Houser nägi autost väljumas viit inimest. Ta märkas, et autojuht oli garaaži tagurdanud nii-öelda gangsteri stiilis, et olla valmis kiireks põgenemiseks. Blanche maksis kahe majakese eest müntidega, mida ta eelistas kasutada paberrahale, ning maksis hiljem ka viie õhtusöögi ja viie õlu eest müntidega. Järgmisel päeval märkas Houser, et külalised olid üüritud hoone aknad ajalehtedega seestpoolt kinni katnud. Blanche maksis jälle viie lõuna eest müntidega. Blanche'i inglise ratsapüksid tõmbasid tähelepanu, sest niisugune riietus ei olnud selle kandi naiste seas tavaline. 40 aastat hiljem mainisid inimesed esimesena just seda ebatavalist riideeset. Houser teavitas Blanche'i jõugust patrullpolitseinikku kapten William Baxterit, kes oli ka tema restorani patroon.

Clyde ja Jones läksid linna sidemeid, vahvleid, juustu ja atropiinsulfaati ostma, et ravida Bonnie jalga. Apteeker võttis ühendust šerif Holt Coffeyga, kes pani nende elamispaiga järelevalve alla. Coffeyt olid hoiatanud Oklahoma, Texase ja Arkansase õiguskaitseorganid, et nad otsiksid võõraid, kes sellist varustust vajavad. Šerif kontakteerus kapten Baxteriga, kes kutsus abivägesid Kansas Cityst, mille ridadesse kuulus ka soomusauto. Samal õhtul kell üksteist liikus šerif Coffey juhtimisel Thompsoni püstolkuulipilduritega varustatud rühm korrapidajaid majakeste poole.

Omavahelises tulevahetuses ja märkimisväärsel kaugusel jäid püstolkuulipildujad alla Clyde Barrow' eelistatud Browningu automaatpüssile, mis oli 7. juulil varastatud Enidi (Oklahoma) Riigikaitse relvalaost. Bande vallandas laastava kuulirahe ja põgenes, kui üks kuul oli ajanud autosignaali lühisesse. Õigusemõistjad arvasid ekslikult, et signaali antakse vaherahu eesmärgil, seega ei jälitanud nad eemale liikuvat Barrow'de sõidukit.

Kuigi jõuk pääses ka sel korral seaduse eest, oli Buck Barrow tulevahetuse käigus saanud raske ja tagantjärele surmava peahaava, mis oli tekitanud suure ava tema koljusse ja vigastas tema ajusid. Blanche oleks silmades olevate klaasikildude tõttu äärepealt pimedaks jäänud. Nende väljavaated jälitajate eest pääsemiseks kadusid.

Viis päeva hiljem, 24. juulil, viibis Barrow'de jõuk Iowa Dexteri asula lähedal oleva Dexfieldi pargi mahajäetud lõbustuspargis. Kuigi Buck tuli vahel teadvusele ning suutis ka rääkida ja süüa, oli suur peahaav ja kaotatud vere hulk niivõrd tõsine, et Clyde ja Jones kaevasid talle haua valmis. Pärast seda, kui kohalikud märkasid veriseid haavasidemeid, olid korrakaitsjad veendunud, et lõbustuspargis viibib Barrow'de jõuk. Kohalikud politseinikud ja umbes sada muud inimesest piirasid jõugu sisse ja olid nendega peagi tulevahetuses. Clyde Barrow, Bonnie Parker ja W. D. Jones pääsesid joostes põgenema. Bucki tabas kuul selga ning korrakaitsjad võtsid tema ja ta naise vahi alla. Buck suri viis päeva hiljem Perry Kingsi Daughtersi haiglas, põhjuseks peahaav ja pärast operatsiooni tekkinud kopsupõletik.

Järgmiste nädalate jooksul tegutses järele jäänud trio nende tavapärasest tegevuspiirkonnast kõvasti eemal – Coloradost lääne pool, Minnesotast põhja pool, Mississippist kagu pool. Nad hoidsid madalat profiili ja panid toime väiksemaid rööve esmavajaliku tarbeks. Nad täitsid oma arsenali varusid: Clyde ja Jones murdsid 20. augustil Illinoisis Plattville'is asuvasse relvalattu ning hankisid sealt kolm BARi, püstoleid ja suure koguse laskemoona.

Septembri algul riskisid nad Dallasesse minekuga, et näha oma peresid esimest korda nelja kuu jooksul. Jones lahkus rühmast, liikudes edasi Houstonisse, kuhu oli kolinud ta ema. 16. novembril arreteeriti ta ilma vastupanuta ja viidi tagasi Dallasesse. Sügise jooksul, samal ajal kui pere hoolitses Bonnie tervise eest, pani Clyde toime väikseid rööve koos kohalike sulidega.

22. novembril 1933 vältis paar arreteerimist, kui nad üritasid kohtuda pereliikmetega Texases Sowersi lähedal. Nende kodulinna šerif Dallase Smoot Schmid ning tema abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton varitsesid läheduses. Kui Clyde jõudis ligemale, aimas ta, et tegu on lõksuga, ning sõitis oma pere autost mööda – sel hetkel Schmid ja ta kaaslased tõusid ning avasid tule automaatrelvade ja BARiga. Pereliikmed ei saanud tulevahetuses viga, kuid BARi kuul läbis autot ja riivas Bonnie ja Clyde'i jalgu. Nad põgenesid samal ööl.

28. novembril esitas Dallase vandemeeste kogu mõrvasüüdistuse Bonniele ja Clyde'ile 1933. aasta jaanuaris Tarranti maakonnas toimunud abišerifi Malcolm Davise tapmises. See oli Bonnie esimene tagaotsimiskuulutus seoses mõrva toimepanemisega.

Viimane põgenemine

16. jaanuaril 1934 korraldas Clyde kurikuulusa Easthami vangla põgenemise, mille käigus pääsesid vanglast Raymond Hamilton, Henry Methvin ja paljud teised. Jultunud väljamurdmine tekitas Texasele halva maine ning Clyde saavutas ajaloolase Phillipsi sõnade järgi oma ülima eesmärgi: kätte maksta Texase vanglasüsteemile.

Joe Palmer oli vanglast põgenemise ajal surmavalt tulistanud vanglatöötajat Major Joe Crowsoni, kes suri paar päeva hiljem haiglas. Rünnak haaras Texase ja föderaalvalitsuse täieliku tähelepanu, sest Clyde ja Bonnie tuli kinni püüda. Samal ajal kui Crowson oma elu eest võitles, lubas väidetavalt vanglaülem Lee Simmons talle, et kõik põgenemises kaasa löönud inimesed otsitakse üles ning lastakse maha. Kõik hukatigi peale Henry Methvini, kelle isa töötas oma poja elu päästmiseks koostöös politseiga, et Clyde ja Bonnie lõksu meelitada.

Texase vangla võttis ühendust endise Texase ranger'i kapten Frank A. Hameriga, et ta aitaks Barrow'de jõugu tabada. Kuigi ta oli ametist juba lahkunud, olid tal veel kehtivad ametiõigused. Ta võttis pakkumise vastu Texase maanteepolitseinikuna ja vangla eriuurijana, kindla ülesandega kinni püüda Bonnie ja Clyde.

Pikk, tüse ja vaikiv – Hamerit kirjeldati kui autoriteedi vastu ükskõikseks jäävat ning iseenda paindumatu moraalitunnetuse järgi talitajaks. 20 aastat oldi teda imetletud ja kardetud ning tuntud põhimõtte järgi "üks mäss, üks politseinik". Ta oli oma maine saavutanud nii silmapaistvate vahistamistega kui ka paljude Texase kriminaalide mahalaskmisega. Teda oldi ametlikult tunnustatud 53 mahalaskmise eest (ning 17 haavamise eest). Kuigi vangla juht Simmons oli alati avalikult väitnud, et Hamer oli tema esimene valik, on tõendeid, et ta oli varem pöördunud kahe teise ranger'i poole, kes keeldusid pakkumisest, sest nad ei tahtnud naist tulistada. 10. veebruarist alates oli Hamer Bonnie ja Clyde'i vari, kes elas autos ning bandiitidest vaid linna või kahe kaugusel. Kolm Hameri neljast vennast olid samuti Texase ranger'id ja kuigi Harrison oli neljast kõige parem laskja, peeti Franki kõige visamaks.

1. aprillil 1934, ülestõusmispühal, mõrvasid Clyde ja Henry Methvin Grapevine'is, mis asub Texasese lähedal maantee 114 ja Dove'i tee ristmikul, kaks noort patrullpolitseinikku, H. D. Murphy ja Edward Bryant Wheeleri. Pealtnägija ütluse kohaselt tulistasid Clyde ja Bonnie surmavad lasud ning see lugu levis kõikjale enne, kui see suudeti ümber lükata. Methvin tunnistas hiljem, et tema tegi esimese lasu, eeldades, et Clyde tahtis politseinikke tappa. Samuti väitis ta, et Bonnie lähenes surevatele politseinikele sooviga neid aidata, mitte nende piinu lõpetada, nagu oli kirjeldanud pealtnägija. Clyde ühines, tulistades patrullpolitseinik Murphyt. Kaua arvati, et Bonnie ei osalenud rünnakus, sest väidetavalt ta magas tagaistmel, kui Methvin tulistama hakkas.

1934. aasta kevadeks oli Grapevine'i mõrvasid kirjeldatud liialdustega ning see mõjutas avalikku arvamust: kõik Dallase neli päevalehte kirjutasid oma loo pealtnägija (taluniku) räägitu põhjal. Ta väitis, et oli näinud, kuidas Bonnie naeris, kui politseinik Murphy pea põrkas nagu põrkepall vastu maad. Artiklites väideti, et politsei on leidnud konisid Bonnie hambajälgedega. Mõni päev hiljem kandis Murphy kihlatu pulmakleiti matustel, tõmmates sellega ajalehtede tähelepanu. Artiklites figureerinud pealtnägija pidevalt muutuv jutt lükati lõpuks ümber, kuid mastaapne negatiivne kajastus, eriti Bonnie vastu, oli tekitanud avalikkuse meelepaha ja soovi hävitada Barrow' jõugu viimased liikmed.

Avalik pahameel sundis ametivõime tegutsema: maantee patrulliülem L. G. Phares pani kohe välja 1000-dollarise tasu Grapevine'i tapjate surnukehade eest – mitte nende vangistamise, vaid just surnukehade eest. Texase kuberner Ma Ferguson lisas veel 500-dollarise tasu kummagi väidetava mõrvari eest, mis tähendas, et esimest korda oli Bonnie pea eest kindel hind, kuna laialt levis arvamus, et tema tulistas H. D. Murphyt.

Viis päeva hiljem avalikkuse pahameel suurenes, sest jõuk tappis Oklahoma lähedal Commerce'is 60-aastase lesest ja üksikisast konstaabli William "Cal" Campbelli. Nad röövisid Commerce'i politseiülemat Percy Boydi ning sõitsid temaga ringi. Kui nad ületasid Kansase osariigi piiri, vabastasid nad Boydi ning andsid talle puhta särgi ja paar dollarit. Nad käskisid Boydil maailmale teavitada, et Bonnie ei suitseta sigarette. Hiljem võimudele tunnistusi andnud Boyd tundis ära nii Clyde'i kui ka Bonnie, kuid Methvini nime ta teada ei saanud. Ajaloolane Knight kirjutab: "Esimest korda nähti Bonniet mõrvarina, kes vajutab päästikule nagu Clyde. Mis iganes võimalus oli tal armuandmiseks enne olemas, oli nüüd kadunud." Dallase ajakirja juhtkirjas oli pilt, kus näidati tühja Texase elektritooli, millel seisis silt tekstiga "Reserveeritud. Clyde ja Bonnie".

Surm

Clyde ja Bonnie tapeti kolmapäeval, 23. mail 1934 Louisiana Bienville'i valla kruusateel, kus paar sõitis päevavalgel. Neli Texase politseinikku ja kaks Louisiana politseinikku lasid nad maha.

Politseinike rühma juhtis Hamer, kes oli paari jälitanud alates 12. veebruarist 1934. Ta jälgis jõugu liikumist ja leidis, et nad tiirutasid viie Kesk-Lääne osariigi vahel, kasutades ära osariigi piiri seadust, mille järgi ei tohtinud politseinikud põgenikke jälitada ühest alluvusalast teise. Clyde oli sellest seadusest teadlik, aga ta liikus etteaimatavalt. Kogenud Hamer kaardistas ta teekonna ning ennustas, kuhu ta võiks liikuda. Jõuk keskendus perekülastustele ning nad olid teel Louisianasse, et külastada Methvini peret.

21. mail 1934 olid neli Texase politseinikku Shreveportis, kus nad said teada, et Clyde ja Bonnie plaanisid samal õhtul minna koos Methviniga Bienville'i valda. Clyde oli märkinud Methvini pere elamiskoha kui nende kokkusaamispunkti juhuks, kui nad peaksid üksteisest eralduma, mis ka Shreveportis lõpuks juhtus. Politseinike rühma kuulusid kapten Frank Hamer, Dallase osariigi abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton, endine Texase ranger B. M. "Maney" Gault, Bienville'i piirkonna šerif Henderson Jordan ning tema abi Prentiss Morel Oakley. Nad valmistasid ette varitsuse jõugu kokkusaamispunktis, mis asus Louisiana osariigi 154 maanteel Gibslandist lõuna pool Sailese suunas. Hinton meenutas, et nende rühm oli kohal kell 21 (21. mail) ning nad ootasid terve järgmise päeva (22. mai), kuid lindpriipaarist polnud märkigi. Teiste ütluste kohaselt seadsid politseinikud end positsioonile 22. mai õhtul.

23. mail umbes kella 9.15 ajal varjas rühm end põõsastes ja nad olid peaaegu valmis kaotust tunnistama, kui kuulsid Clyde'i varastatud Fordi V8-mootori häält suurel kiirusel lähenemas. Rühma ametliku raporti kohaselt oli Clyde peatunud, et rääkida Methvini isaga, kes oli sinna veoautoga viidud samal hommikul, et Clyde'i tähelepanu kõrvale juhtida ja suunata teda sõidurajale, mis oli varitsuses olnud rühmale lähemal. Seadusesilmad avasid tule ning tapsid Bonnie ja Clyde'i. Nad lasid kokku umbkaudu 130 kuuli. Oakley oli väidetavalt avanud tule enne, kui tuli laskmiskäsk. Clyde suri silmapilkselt, sest Oakley kuul tabas teda pähe. Hinton väitis hiljem, et oli kuulnud Bonniet karjumas enne, kui tuli avati tema suunas – ta karjus, sest nägi, et Clyde on surnud. Õigusemõistjad tühjendasid oma salved auto pihta. Mõningate ütluste kohaselt võisid kõik tabamused Bonnie ja Clyde'i jaoks surmavad olla; paar oli aastate jooksul varemgi kuulihaavu saanud.

Ted Hintoni ja Bob Alcorni väidete kohaselt:

Kõigil kuuel õigusemõistjal oli haavlipüss, automaatpüss ning püstolid. Alustasime tulistamist automaatpüssidega – need olid tühjad enne, kui auto nendeni jõudis. Seejärel võtsime kasutusele haavlipüssid … Autost tuli suitsu, tundus, et see on leekides. Pärast haavlipüssidega tulistamist lasime möödunud autot püstolitest, kuni see sõitis kraavi, mis oli umbes 50 jardi kaugusel. Auto peaaegu veeres üle katuse. Me jätkasime laskmist ka siis, kui auto oli peatunud. Me ei riskinud.

Uurijad on öelnud, et Bonniet ja Clyde'i tulistati vähemalt 50 korda; teised väidavad, et pigem oli 25 lasku keha kohta ehk kokku 50. 1934. aasta ametlikus aruandes, mille kirjutas vallakoroner dr J. L. Wade, on kirjas, et Clyde'i kehas oli 17 kuulihaava ja Bonniel 26, sealhulgas paljud peatabamused, millest üks murdis Clyde'i selgroo. Matusekorraldaja C. F. "Boots" Baileyl oli kuulihaavade tõttu raske surnukehasid palsameerida.

Ajutiselt kuulmise kaotanud politseinikud vaatasid auto üle ning leidsid relvakogumi, kuhu kuulus ka varastatud automaatpüstoleid, kärbikuid, käsirelvi ning tuhandeid kuule ja 15 numbrimärki eri osariikidest. Jutt lindpriide surmast levis kiiresti, kui Hamer, Jordan, Oakley ja Hinton sõitsid linna, et helistada ning kanda sündmustest ette oma ülemustele. Sündmuspaigale kogunes peagi rahvamass. Gault ja Alcorn, kes olid jäetud laipu valvama, kaotasid olukorra üle kontrolli: üks naine lõikas verise loki Bonnie surnukehalt ja paar tükki tema kleidist, mis hiljem müüdi suveniirina maha. Hinton naasis ja nägi meest, kes üritas ära lõigata Clyde'i päästikusõrme, ning tundis jälestust seal toimuva üle. Kohale jõudnud koroner oli öelnud:

… kõik inimesed olid hakanud koguma suveniire: kuulikesti, autoakende kilde, veriseid riidejuppe Bonnie ja Clyde'i rõivastelt. Üks innukas mees üritas autos Clyde'i vasakut kõrva taskunoaga ära lõigata.

Koroner kutsus Hameri appi, et tsirkust meenutav olukord kontrolli alla saada ning inimesed autost eemale ajada.

Ford, kus surnukehad veel asetsesid, veeti Arcadia kesklinna Congeri mööbli- ja matusetalituse poodi. Clyde'i oli pähe lastud .35 Remington 8 mudelist. Bailey eelpalsameeris väikses ettevalmistusruumis, mis asus mööblipoe tagaosas (oli tavaline, et mööblipoed ja matusekorraldus olid ühes hoones). Ainult paari tunniga kasvas Louisianast loodes asuva linna populatsioon väidetavalt 2000 inimesest 12 000 inimeseni. Uudishimulik rahvas tuli kohale rongi, hobuse, kaariku ja lennukiga. Õlu, mis tavaliselt maksis 15 senti pudeli kohta, oli nüüd 25 senti, lihavõileivad läksid nagu soojad saiad. Pärast oma poja tuvastamist istus Henry Barrow mööblipoes asuvale kiiktoolile ning puhkes nutma.

Noor matusekorraldaja H. D. Darby, kes töötas Rustoni läheduses olevas Mclure'i matusetalituses, ning sotsiaaltöötaja Sophia Stone, samuti Rustonist, läksid Arcadiasse surnukehi tuvastama. Barrow'de jõuk oli nad pantvangi võtnud 23. aprillil 1933 ning nad vabaks lasknud Waldo lähedal Arkansases. Bonnie olevat naernud, kui küsis Darbylt tema töö kohta ning sai teada, et ta on matusekorraldaja. Ta ütles, et võib-olla üks päev Darby veel töötab tema heaks. Darby aitas Baileyl kurjategijaid palsameerida.

Matus

Bonnie ja Clyde soovisid, et neid maetaks teineteise kõrvale, aga Bonnie sugulased ei lubanud seda. Proua Parker tahtis täita oma tütre soovi, et teda toodaks koju, kuid maja ümbritsevad rahvahulgad tegid selle võimatuks. Bonnie Parkeri matusel oli üle 20 000 inimese ja ta perekonnal oli raskusi hauale pääsemisega.

Hubert "Buster" Parker saatis oma õe keha Dallasesse Arcadiast McKamy-Campbelli kiirabis. Tema leinateenistus toimus laupäeval, 26. mail 1934 kell 14, seda juhtis Allen D. Campbell. Tema poeg dr Allen Campbell on hiljem öelnud, et lilli tuli igalt poolt, mõni ka kaardiga, väidetavalt Pretty Boy Floydilt ja John Dillingerilt. Suurima lilli sisaldava austusavalduse saatsid Dallase linna ajalehepoisid. Bonnie ja Clyde'i ootamatu lõpp müüs ainuüksi Dallases 50 000 lehenumbrit. Kuigi alul maeti Bonnie Fishtrapi kalmistule, koliti ta 1945. aastal Dallase Crown Hilli kalmistule.

Tuhanded inimesed kogunesid, et näha Bonnie ja Clyde'i surnukehasid. Clyde'i' privaatne matus oli reedel, 25. mail päikeseloojangul matusebüroo kabelis. Ta maeti Western Heightsi kalmistule Dallasesse, oma venna Marvini kõrvale. Barrow' vennad jagavad hauakivi, millel nende nimed ja tsitaat, mis oli Clyde'il juba varem valmis valitud: "Läinud, kuid mitte unustatud".

Kuuliaukudega Ford, kus paar tapeti, ja särk, mida Clyde elu viimasel päeval kandis, on olnud Whiskey Pete'i kasiinos 2011. aastast, enne seda olid need Primm Valley kuurordis ja kasiinos. Nii Bonnie Parkeri kui ka Clyde Barrow' elukindlustuspoliisi maksis välja firma American National Insurance Company of Galveston. Sellest ajast alates on väljamaksete poliitika muutunud, et välistada väljamaksed kuritegudest põhjustatud surmajuhtumite korral.

Kuus meest politseisalgast said igaüks võrdse osa tänurahast. Dallase šerif Schmid oli lubanud, et operatsioon läheb maksma 26 000 dollarit, kuid enamik osariigist, riigist ja teised organisatsioonid, kes olid lubanud rahaliselt toetada, loobusid oma lubadusest. Lõpuks sai iga politseinik oma pingutuste eest 200,23 dollarit.

Clyde'i ja Bonnie varitsus osutus 1930. aastate "avaliku vaenlase ajastu" lõpuks. 1934. aasta suveks märkis uus föderaalne põhikiri pangaröövi ja inimröövi föderaalseteks õigusrikkumisteks, kohalikud politseijaoskonnad tegid rohkem koostööd FBI-ga ning politseiautodele pandi kahepoolsed raadiosaatjad. Tänu sellele oli kuritegusid sooritada palju raskem kui vaid paar kuud varem.

Tagajärg

Hamer eraldas Texase DOC-i kompensatsioonipaketi tingimuste põhjal märkimisväärse arsenali varastatud relvi ja laskemoona, lisaks kasti kalapüügivahendeid. Juulis kirjutas Clyde'i ema Cumie Hamerile ja küsis relvi tagasi: "Sa ei taha kunagi unustada, et minu poiss pole kunagi ühegi kohtu poolt süüdi mõistetud. Ja keegi pole süüdi enne, kui ta pole kohtu poolt süüdi tunnistatud. Loodan, et sa vastad sellele kirjale ja tagastad relvad." Pole tõestust ühestki vastusest.

Alcorn võttis autost Clyde'i saksofoni, kuid tundis end süüdi ja tagastas selle Barrow' perekonnale. Teised isiklikud asjad, nagu näiteks Bonnie riided, võeti samuti ära ja keelduti Parkeri perekonnale tagasi andmast. Hiljem müüdi asjad suveniiridena maha. Kuulujuttude järgi oli raha täis kohvri võtnud šerif Jordan, kes pärast varitsust ostis Arcadiasse aida ja maa. Jordan üritas ka surmaauto endale jätta, aga tema vastu esitas hagi Ruth Warren, kelle käest Clyde varastas selle 29. aprillil. Kohtuotsuse alusel andis Jordan järele ja tagastas auto proua Warrenile 1934. aasta augustis.

1935. aasta veebruaris korraldasid Dallase ja föderaalsed ametivõimud kohtuprotsessi, kus vahistati paarkümmend pereliiget ja sõpra Clyde'i ja Bonnie abistamise eest. Kõik 20 kas tunnistasid end ise süüdi või tunnistas keegi teine. Kaks ema vangistati 30 päevaks. Raymond Hamiltoni vennale Floydile määrati kaks aastat vangistust, Clyde'i õde Mariet hoiti kuni üks tund vahi all. Teised süüdistatavad olid Blanche Barrow, W. D. Jones, Henry Methvin ja Bonnie õde Billie.

Blanche Barrow' vigastused jätsid ta vasakust silmast pimedaks. Pärast tulistamist 1933. aastal Dexfieldi pargis võeti ta vahi alla. Ta mõisteti kümneks aastaks vanglasse, kuid ta vabastati 1939. aastal hea käitumise eest. Ta tuli tagasi Dallasesse, jättis kuritegeliku elu seljataha ja elas oma invaliidist isa hooldajana. Ta abiellus Eddie Frasure'iga 1940. aastal. Blanche töötas taksodispetšeri ja kosmeetikuna ning ta tingimisi karistus lõppes aasta pärast. Ta elas oma abikaasaga, kuni viimane suri 1969. aastal vähki. Warren Beatty pöördus Blanche'i poole, et osta õigused ta nime kasutamiseks 1967. aasta filmis "Bonnie ja Clyde". Ta säilitas Beattyga sõpruse. Blanche suri vähki 77-aastaselt 24. detsembril 1988 ja ta maeti Dallase Grove Hilli mälestusparki nime Blanche B. Frasure all.

Barrow' jõugu liikmed Raymond Hamilton ja Joe Palmer põgenesid 1934. aasta jaanuaris Easthamist, nad peeti uuesti kinni ja mõisteti hiljem mõrvas süüdi. Nad mõlemad hukati elektritoolil Texases Huntsville'is samal päeval, 10. mail 1935. Barrow'de kambajõmm W. D. Jones lahkus oma mentorite juurest kuus nädalat pärast seda, kui ta pääses 1933. aasta juulis Dexfieldi pargis politseinike käest. Ta jõudis Houstonini ning asus tööle puuvillakorjajana, kuid peagi ta leiti ning võeti vahi alla. Ta viidi tagasi Dallasesse, kus ta andis "ülestunnistuse", mille kohaselt oli ta olnud Clyde'i ja Bonnie vang. Mõned teised luiskelood esitas ta jõugu seksuaalelu kohta. Need lood andsid alguse paljudele juttudele Barrow'de mitmekülgsest seksuaalsusest. Jones mõisteti süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ning ta kandis ära 15-aastase kerge karistuse. Tal olid probleemid ravimite kuritarvitamise ja sõltuvusega. Ta andis ka Playboyle intervjuu 1967. aasta paljuräägitud filmi raames. Jonesi tappis 1974. aasta augustis armukade mees, kelle naist ta oli proovinud aidata.

Henry Methvin, veel üks kambajõmm, mõisteti 1934. aastal Oklahomas süüdi Commerce'is toiminud konstaabel Campbelli mõrvas. Ta vabanes enneaegu vanglast 1942. aastal ning suri 1948. aastal rongiõnnetuses. Väidetavalt oli ta purjus peaga magama jäänud ja kukkunud rööbastele, kuid tiirlesid ka kõlakad, et ta lükati rööbastele, et kätte maksta Clyde Barrow' reetmise eest. Ta isa Ivy suri 1946. aastal auto otsasõidu tagajärjel, kus samuti kahtlustati kättemaksu. Bonnie Parkeri abikaasa Roy Thornton mõisteti viieks aastaks vangi sissemurdmise eest, mille ta sooritas 1933. aasta märtsis. Vangivalvurid tapsid ta 3. oktoobril 1937 Easthami vanglast põgenemise katse käigus.

Aastaid pärast Bonnie ja Clyde'i surma kahetses Prentiss Oakley tehtut. Tema oli esimesena lasud teinud. Ta olevat oma sõpradele tihti kurtnud, et avas tule liiga vara. Ta oli ka ainuke mees, kes avalikult kahetsust tunnistas. Temast sai 1940. aastal pärast Henderson Jordanit järgmine Bienville'i asula šerif.

Frank Hamer naasis rahulikuma elu juurde vabakutselise konsulteerijana turvasektoris. Ta töötas naftafirmade heaks "streigimurdjana". Guinni väidete kohaselt oli Hameri maine pärast Gibslandi mõnevõrra kahjustada saanud ning paljud inimesed tundsid, et ta ei olnud Bonniele ja Clyde'ile andnud ausat võimalust allaandmiseks. Ta sattus veel avalikku valgusse 1948. aastal, kui tema ja kuberner Coke Stevenson üritasid senativalimistel (ebaõnnestunult) edestada Lyndon Johnsonit. Ta suri 1955. aastal 71-aastaselt pärast pikka aega halva tervisega võitlemist. Tema semu Bob Alcorn suri 23. mail 1964, 30 aastat pärast Gibslandi varitsust.

Sõelapõhjaks tulistatud Ford, milles Bonnie ja Clyde põgenemise käigus surid, sai populaarseks turismiobjektiks. Seda näidati pea 30 aastat laatadel, lõbustusparkides ja täikadel, kuni see sai Nevada ralliraja vaatamisväärsuseks. Fordi sisseistumise eest küsiti üks dollar. Hiljem, 1980. aastatel, näidati seda Las Vegase automuuseumis ning müüdi siis kasiinodele Iowas, Missouris ja Nevadas. 2012. aastast on auto Whiskey Pete's Primmis Nevada osariigis.

1. aprillil 2011, Grapevine'i mõrvade 77. aastapäeval, tunnustasid Texase korrakaitsjad, sõdurid ja avaliku korra esindajad patrullpolitseinikku Edward Bryan Wheelerit, kelle oli Barrow' jõuk tapnud ülestõusmispühade ajal. Nad andsid ta San Antonios elavale 95-aastasele õele Ella Wheeler-Mcleodile Edwardi portree ja auplaadiga teenetemärgi.