Vikipeedia

Benno Hansen

Benno Hansen (pseudonüüm; kodanikunimi: Bernhard Heinrich Hanson; 21. märts 1891 Tallinn – 26. aprill 1952 Tallinn) oli eesti laulja (bass)[1].

Mälestustahvel majal Ristiku 58 Tallinn, Benno Hanseni elukoht
Mälestustahvel Tallinnas Rävala puiestee kõnniteel, Benno Hanseni jalajäljed

Benno Hanseni veetis lapsepõlve Juurus, kus tema isa töötas vallakirjutajana. Ka isa oli hea muusikamees ja kohaliku kultuurielu aktivist. Aastatel 1899–1902 õppis väike Benno Juuru kihelkonnakoolis. Juba viieteistaastaselt juhatas ta Juuru puhkpilliorkestrit, mängides ise kaasa kornetil. 1906. aastal kolis perekond Tallinna, kus isa asus tööle linnavalitsuses.

Laulmist õppis Hansen esialgu (1907–1908) lühemat aega pr. C. Behrens-Döeringi juures, hiljem (1910) Georg Stahlbergi stuudios. Laulmisega hakkas tegelema Hansen August Topmanni erakooris, kust siirdus hr. Topmanni soovitusel "Lootuse" seltsi koori, kus anti ka tasuta laulukoolitust [2].

Esimene kokkupuude teatritegemisega oli Hansenil 1909–1913 vanas Estonias, kuhu ta kutsuti, kui teater hakkas lavastama operette. Seal anti talle algatuseks väike kohtuniku roll Robert Planquette'i operetis "Corneville'i kellad". Hiljem on Hansen meenutanud, et rambipalavik oli nii suur, et lavalt naasnult ei mäletanud ta üldse, kas oli laval käinudki. [2]

Aastatel 1914–1917 õppis ta Petrogradi Konservatooriumis Mitrofan Tšuprõnnikovi[3] juhendamisel ja laulis Maria teatri kooris. [4] Samal ajal esinesid Petrogradis toonased kuulsused nagu Ivan Altševski, Leonid Sobinov, Lev Sibirjakov ja Vladimir Kastorski.[2] Erilise mulje jättis Hansenile Maria teatris solistina töötanud maailmakuulus Fjodor Šaljapin[5]. Petrogradi päevil oli Hansenil võimalus palju esineda kohalike eesti seltside pidudel ja üritustel nii solistina kui ka meeskvarteti koosseisus koos Karl Otsa, Alexander Trautvachi ja Johannes Tinn-Fellinskyga.

Aastatel 1918–1926 ja 1929–1952 oli ta Estonia teatri ooperi- ja operetisolist[1]. 1918. aastal kuulusid tema repertuaari esialgu just operetirollid, näiteks Zelleri "Linnukauplejas", Planquette'i "Corneville'i kellades" ja Offenbachi "Orfeus põrgus".

1925. aastal täiendas Hansen end Roomas ja töötas Itaalias vene rändtrupis Maskeraad, millega rändas läbi kogu Itaalia. Seejärel töötas ta aastatel 1926–1928 Saksamaal revüüteatrites ja varieteedes, põigates vahepeal ka Šveitsi ja Rootsi [2], kus oli Kuningliku Ooperi solist, kuid oli sunnitud sealt lahkuma, sest ei õppinud ära rootsi keelt [6]. Selle juhtumi kohta ringleb ka legend, et pärast esinemist Mefistona Rootsi Kuningliku Ooperi laval pakuti talle sinna ka lepingut – ainsa lisatingimusega, et ta peab ära õppima rootsi keele. Benno aga sõitis Tallinna tagasi ja ütles: "Kui Rootsi kuningas tahab mind kuulata, las õpib ära siis eesti keele!"

Eesti ooperikunsti algaastatel tuli andekal lauljal olude sunnil esitada ka mõned baritonirollid (Tonio "Pajatsid", Onegin "Jevgeni Onegin", Germont "La traviata"), kuid tema pärusmaaks jäid ikkagi tõelised bassirollid: don Basilio (Rossini "Sevilla habemeajaja"), Mölder (Dargomõžski "Näkineiu"), Ramfis (Verdi "Aida"), Sarastro (Mozarti "Võluflööt"), Philipp II (Verdi "Don Carlo"), Colline (Puccini "Boheem"), Mefisto (Gounod' "Faust")[2], Gremin (Tšaikovski "Jevgeni Onegin"), Falstaff (Ncolai "Windsori lõbusad naised"), Mehis (E. Kapi "Tasuleegid") [3], Kecal (Smetana "Müüdud mõrsja"), Nilakhantana (Delibesi "Lakmé"), Boriss ja Pimen ("Boriss Godunov")[7] jne.

Ta oli hinnatud ka oratooriumisolistina (Mozarti "Reekviem", Haydni "Aastaajad" ja "Loomine", Beethoveni "Kristus Õlimäel", A. Kapi "Hiiob")[3]. Hanseni sametine bassihääl oli publiku poolt armastatud ühtviisi ooperilaval kui ka kontserdisaalides ning tema kohta tavatseti öelda "bass jumala armust".

Kordumatult rikas hääl, suur musikaalsus, majesteetlik lavakuju – see Benno Hansen elab meie mälestustes ning soojendab isegi vanade, kahisevate heliplaatide vahendusel meie südameid veel aastakümneid [7].

1930. aastal kolis Hansen Pelgulinna Oma Kolde Majja aadressil Ristiku 58, kus elas oma surmani. Tänapäeval on majal ka sellekohane mälestustahvel.[5]

Diskograafia muuda

Filmograafia muuda

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 128.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Eesti Shaljapini" juubel. Bernhard Hansen 25 aastat teatrilaval "Uus Eesti" nr.87 29.03.1936
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti muusika biograafiline leksikon Tallinn: Valgus, 1990 lk. 42
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Benno Hansen teeneliseks solistiks Postimees nr.94 6.aprill 1936
  5. ↑ 5,0 5,1 Benno Hansen - Pelgulinnas elanud kuulus ooperilaulja
  6. ↑ Benno Hansen laulab Tartus. "Postimees" nr.126 2.06.1932
  7. ↑ 7,0 7,1 "Estonia" Lauluteatri rajajaid: Eesti Raamat, 1981 lk. 169. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "ELR" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  8. ↑ Aunimetusi kunsti ja kirjanduse alal töötajaile. Nädalaleht Sirp ja Vasar. 20.07.1946.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Benno_Hansen&oldid=6609871"