Robert Planquette

Jean Robert Planquette (31. juuli 1848 Pariis – 28. jaanuar 1903 Pariis) oli Prantsuse helilooja.

Ta komponeeris 22 operetti, sõjaväemuusikat ja lööklaule. Rahvusvaheliselt on ta tuntud oma populaarse opereti "Les cloches de Corneville" ("Corneville'i kellad") järgi.

Robert Planquette enne 1903. aastat

Õpingud

Tema ema oli laulja ning see mõjutas paratamatult ka poja valikud. Majandusraskuste tõttu jäi Planquette'i muusikakoolitus pooleli: ta sai vaid lühikest aega õppida Pariisi Konservatooriumis kompositsiooni ja kontrapunkti ning Jules Duparto juures harmooniat. Kuid tema muusikaannet ei saanud eitada: 1867. aastal pälvis ta üliõpilasena esimese auhinna solfedžoalase töö ning 1868. aastal teise preemia klaverimängu eest. Tähelepanu äratas ka tema militaarlaul "Le Régiment de Sambre-et-Meuse" (1867).

Pärast konservatooriumist lahkumist teenis Planquette elatist romansside, kabareelugude ja muude laulude kirjutajana ning klaverimängija ja lauljana (tenor) Pariisi kohvikutes. Ta oli hea muusikapalade arranžeerija.

Operetihelilooja

Tänu Jacques Offenbachile puhkenud operetivaimustuse kõrglainel alustas Planquette 1872. aastal ühevaatuseliste operettide komponeerimist sellistele kultuuriasutustele nagu Eldorado Music Hall ja Théâtre des Délassements-Comiques. Suurim edu saabus 1877. aastal operetiga "Les cloches de Corneville" ("Corneville'i kellad"), mida mängiti Pariisi teatris Folies-Dramatiques 408 korda, samuti mitmel pool välismaal. See teos on jäänud Offenbachi operetiloomingu kõrval üheks paremaks 19. sajandi prantsuse operetikoolkonna esindajaks.

Robert Planquette, u 1890

Lisaks sellele peateosele olid populaarsemad veel tema "Rip van Winkle", "La confession de Rosette" ("Rosette'i ülestunnistus") ja "Mam'zelle Quat'sous" ("Krossimamsel"). Monte Carlo ooperiteatri avamiseks 1879. aastal komponeeris ta ühevaatuselise opereti "Le chevalier Gaston" ("Rüütel Gaston"). Koos Édouard Okolowiczi ja teistega kirjutas muusika ka populaarsele revüüle "Babel" (Pariis, 1879). Kui üheski hilisemas teoses ei saavutanud Planquette enam "Corneville'i kellade" meloodilisust ja täiuslikku veetlust.

Planquette on tuntud hoolika ja täpse, samuti väga elegantse komponeerimisstiili poolest. Ta oskas luua tollasele publikule meelepäraselt elavaid meloodilisi lugusid.

Hiljem rajas ta Normandiasse villa Les cloches ning pidas munitsipaalnõuniku ametit.

Tunnustus

Auleegioni ordeni kavaler.

Operetilavastused Eestis

Eestis on tema loomingust esitatud korduvalt vaid "Corneville'i kellasid". Alates 1885. aastast on seda menutükki lavastatud kuues Eesti teatris 15 lavastuses: Vanemuines (1885, 1918, 1924, 1951), Estonias (1909, 1915, 1924), Võitlejas (1924, 1935), Endlas (1925, 1941, 1945), Ugalas (1927) ja Narva teatris (1924, 1935).

Robert Planquette'i hauasammas Pariisi Père-Lachaise'i kalmistul

Teosed

Tema teosed esietendusid Pariisis.

• "Méfie-toi de Pharaon" (1872)
• "Le serment de Mme Grégoire" (1874)
• "Paille d’avoine" (1874)
• "Le valet de cœur" (1875)
• "Les cloches de Corneville" (1877)
• "Le chevalier Gaston" (Monte Carlo, 1879)
• "Les voltigeurs de la 32ème" (1880)
• "La cantinière" (1880)
• "Les chevaux-légers" (1882)
• "Rip van Winkle" (London, 1882)
• "Nell Gwynne" (London, 1884)
• "La crémaillère" (1885)
• "Surcouf" (1887)
• "Captain Thérèse" (London, 1890)
• "La cocarde tricolore" (1892)
• "Le talisman" (1893)
• "Les vingt-huit jours de Champignolette" (1895)
• "Panurge" (1895)
• "Mam’zelle Quat’sous" (1897)
• "Le fiancé de Margot" (1900)
• "Le paradis de Mahomet" (1906)