Ava peamenüü

Benacuse järve lahingus võideldi Itaalia põhjaosas Garda järve, mida roomlased tundsid nimega Lacus Benacus, kallastel. Lahing peeti kas aastal 268[2] või 269. aasta alguses[1] keiser Claudius II juhatuse all võidelnud Rooma armee ja germaani hõimude alemannide ja juthingide vahel.[1]

Benacuse järve lahing
Osa roomlaste-alemannide konfliktist
Benacus creino.jpg
Garda järv, lahingu toimumiskoht
Toimumisaeg 268 või 269. aasta algus
Toimumiskoht Garda järv tänapäeva Itaalias
Tulemus Rooma kindel võit[1]
Osalised
Vexilloid of the Roman Empire.svg Rooma keisririik Alemannid
Väejuhid või liidrid
Claudius II Gothicus
Aurelianus
Teadmata
Jõudude suurus
35 000 100 000
Kaotused
4700 50 000

TaustRedigeeri

Aastal 268 olid alemannid, kes olid teinud Rooma aladele rüüsteretki Marcus Aureliuse valitsemisajast alates, murdnud Doonau juures Rooma piirist läbi ja ületanud Brenneri kuru kaudu Alpid. Rooma väejuhi ja usurpaatori Aureoluse mässust, keiser Gallienuse mõrvamisest ja sellest tulenenud vastuseisust Aureoluse ja surivoodil Gallienuse poolt uueks keisriks nimetatud Claudius II vahel tekkinud võimuvõitlused Mediolanumis (tänapäeva Milano) sundisid roomlased vähendama vägede hulka piirialadel.[1]

Alemannid kasutasid ära sedagi, et Rooma väed võitlesid gootide juhitud barbarite sissetungiga ka Balkani ja Anatoolia provintsides ning samal ajal kui roomlased olid Naissuse lahingus gootidega hõivatud, suutsid alemannid vallutada osa Põhja-Itaaliast. On võimalik, et Claudius püüdis germaanlastega nende tagasi tõmbumise osas läbi rääkida, kuid pärast nende keeldumist otsustas ta neile lahingus vastu astuda. Pärast seda, kui Claudius oli Aureoluse Mediolanumi piiramisel alistanud ja tapnud, juhtis ta oma väe koos Aureoluse väe riismetega põhja poole, et astuda vastu germaanlastele.[1][3][4]

LahingRedigeeri

Väed põrkasid kokku tänapäevase Garda järve lähedal ja kuna alemannid olid tulnud Itaaliasse rohkem kui 100 000 mehega, oli nende ülekaal keisri 35 000 mehe üle märgatav. Lahingu üksikasju ei ole teada, kuid kindlasti oli seal oma roll täita tulevasel keisril Aurelianusel.[1] Suur osa (arvatavasti ligikaudu pool) germaanlaste armeest tapeti sõjaväljal ja ülejäänud taganesid keisririigi piiride taha.[4] Pärast seda kirjelduste järgi täielikku võitu võttis Claudius endale tiitli Germanicus Maximus[1][3] ja naasis Rooma, et tegeleda riigiasjadega.[3]

TagajärjedRedigeeri

Võidud Naissuse ja Benacuse järve lahingutes tähistasid seda, et keisririik hakkas väljuma riiki 3. sajandil raputanud kriisist ja kaotatud alasid tagasi võitma.

Kui alemannid oli oma aladele tagasi jõudnud, hakkas konföderatsioon kohe uusi rünnakuid kavandama ja nende hulka kuulunud juthingide hõim naasis Itaalia põhjaossa juba 270. aastal. Itaaliasse naasnud alemannid võitsid aastal 271 Placentia lahingus keiser Aurelianuse vägesid[2], kuid hiljem alistati nad uuesti Fano ja Pavia lahingutes.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Watson, Alaric. "Aurelian and the Third Century", Routledge, 1999, ISBN 0-415-30187-4. p. 43.
  2. 2,0 2,1 Jacques, Tony (2007). Dictionary of Battles and Sieges: F-O. Greenwood. p. 562. 
  3. 3,0 3,1 3,2 A'Beckett, William (1836). A Universal Biography. Isaac, Tuckey, and Company. p. 825. 
  4. 4,0 4,1 Bathurst, C. (1780). An Universal History: From the Earliest Accounts to the Present Time, Part 1, Volume 14. p. 20.